Ristivanema jõulud

«Lapsi võib saada igaüks, aga see ei tee inimest veel lapsevanemaks,» meenub rahvatarkus populaarsest kristlikust filmist «Väike maja preerias». Jumal on loonud maailma nii, et armastusest naise vastu saab üldjuhul alguse mehe armastus lapse vastu ja vastupidi. Sest inimese käitumist ei juhi üksi instinktid ja seadused, vaid ka süda, mõistus ja tunded.
Ristivanemaks saamisel kehtib üldiselt sama reegel: mida lähedasemad ollakse ristilapse vanematega, seda enam tähendab ristivanemale algusest peale laps.
Lapsele, keda ta vanem ei armasta, on aga parem, kui ta armastuseta vanemat ei pea nimetama vanemaks. Siinkohal meenub Inge Ojala raamatust üks lapsuke Peeteli lastekodus, kes ootas väga oma ema küllatulekut. Lõpuks ema tuligi, veetis toredalt aega, kuid lahkudes võttis kaasa lapse säästetud raha. (Risti)vanemaks olemise eeldus on, et laps on sündinud südames, ainult see teeb heaks (risti)vanemaks.
Arvan, et pikk vahemaa või põgus lähedus ristilapse ja tema vanematega ei saa takistada kristlast siiski hoolimast ega armastamast. Jumalik armastus ei küsi, mida ta saab, sest ta tahab nii väga anda ja jagada. Eestpalvetes Jumala kätte usaldatud laps ja armastuses lausutud sõnad või tehtud teod kannavad vilja igavikus.
Lähenemas on jõuluaeg ja peale hoolsate lastevanemate-päkapikkude on märgata ringi liikumas ja tegutsemas ka ristivanemaid.
Paar nädalat tagasi tuli Tartu Pauluse koguduse lastekooriproovi üks laululaps, paberirullidest advendikalender saladuslikult mantlihõlma all. Seletuseks sosistas ta mulle: «Mu ema on ju Keili ristiema! Me tegime talle kalendri!»
Juba kümmekond aastat põleb alates esimesest advendist meie elutoas advendiküünal – ustava ristiema kingitus igal aastal. Igal jõuluõhtul avame soome ristiema jõulupaki, kust tütar leiab kauneid riideesemeid – vaatamata vahemaale alati sobivaid ja tütrele väga meelepäraseid. Teine ristiema kannab oma ristipoja pärast pidevalt komme taskus, kolmas saadab ustavalt kaarte, neljanda tõsisest pilgust tean loota eestpalvele.
Kui peres on mitu last, peavad taktitundelised ristivanemad tihti ka õdesid-vendi meeles. Lähedust lapsega küll kingituste abil ei saavuta, kuid see näitab südame meelsust. Sõbraks saab ühiste tegevustega, mida tublid ristivanemad ette võtavad: teatrikülastused, loomade söötmine metsas, piparkookide kaunistamine, ühine jõulukinkide meisterdamine ja ostmas käimine, küpsetamine.
Nädal aega tagasi koputas keegi mu uksele. Avama minnes leidsin eest eaka naabri, suur turukott käes. «Ma tahaksin nii väga teie pesamuna ristiema olla! Tõin talle jõulukingitusi, kuid et ühest lapsest välja teha ei ole hea, siis tõin kõigile.» Kutsusin väärika vanaproua sisse ja võtsin aja maha. Pakkisime koos tema ja minu jõulukingitusi, meisterdasime mõned samblapärjad talle ja meile. Helge jõulurõõm ja rahu viibisid meie toas ja hingedes.
Õnnistatud ristivanemaks olemist saabuvate jõulude ajal! Aga ärgem unustagem ka neid, kelle ristivanemaks me ei ole!

 

 

 

 

Anna Humal,
ema ja ristiema