Kiriku suurim varandus on inimene

Alles hiljuti tekkis mul võimalus ühe mittekaplanist kolleegiga sõita koos vangimajja ning teel jututeemasid arendada. Meie vestlusest jäi mulle teravalt meelde üks mõte. Nimelt selgus, et kolleeg on tõsine kirikuhuviline, kuid jumalateenistusi regulaarselt külastada või konkreetse kogudusega end siduda ei ole ta veel siiani raatsinud.

Probleem oli väga lihtne, inimesel puudus usaldusväärne või piisavalt lähedane suhtlusringkond, kellega koos, või isegi, kelle pärast kirikus käia. Kolleegiga vesteldes jäi mulje, et sääraseid inimesi võib Eestis olla päris palju, kellel on sügav huvi usu vastu, kuid kes on selle usuga üksi.

Tekib küsimus, mis on kirikus tegelikult kõige väärtuslikum – kas talitused, jumalateenistus, kohvilaud, koguduse majandusküsimused vms? Teades, kui palju on EELKs häid ja pühendunud vaimulikke, oleks patt öelda, et kogudused on muutumas konveiermasinaks, kus toodetakse kristlasi, nendele püütakse pakkuda teatud meelepäraseid teenuseid ning lõpp-produktiks on koguduse liige kui objekt, mis teenib koguduse masinavärgile lisaväärtusi tagasi.

Kuid ometi, kas ei ole meil oht muutuda masinlikuks, formaalseks, otsides endale igasugu asendustegevusi, selle asemel, et pühendada rohkem aega inimesele. Statistiline reaalsus näitab meile, et suur osa koguduseliikmetest satub kirikusse ainult suurtel pühadel või siis, kui sureb mõni lähedane inimene.

Paraku, üha enam tuleb tõdeda, et pragmaatiline elu reaalsus hingab vaimulikele kuklasse. Mis jääb ühel kirikuõpetajal muud üle, kui teha ükskõik mida mõistlikku selleks, et oma pere toidetud saaks ja samas kogudus enam-vähem «ellu» jääks.

On lihtne öelda, et koguduseliikmed vajavad palju isiklikumat ning usalduslikumat lähenemist, kuid ega me kummist ole, et peaks suutma kõiki ilmamuresid oma turjal kanda. Samas, lugedes näiteks paavst Johannes Paulus II mõtteid, kiirgub sealt imetlusväärset usku ja optimismi seoses Kiriku jõudmisega maailma. Oma raamatus «Üle lootuse läve» rõhutab paavst kristlaskonna valmidust kuulutada evangeeliumi, ulatumist uute generatsioonideni, kartmata seejuures raskusi.

Ka meie kirik võiks olla julgem, pöörama tähelepanu sellele, mis ühiskonnas toimub, oskama pakkuda inimestele seda, mida ükski teine institutsioon või «teenusepakkuja» ei ole suuteline pakkuma. Minu teada on tänapäeval müügiinimeste üheks motoks «personaalne lähenemine» – klient ostab toote ära mitte alati selle tõttu, et toode oleks kvaliteetne, vaid seetõttu, et müügiesindaja on suutnud oma isikust luua kompetentse ning usaldusväärse imago. Kui hea tuttav/sõber soovitab, siis ikka tasub osta. Teine oluline aspekt on see, et müügiesindaja tunneb sisulist huvi kliendi isiku vastu, tema huvide, maitse-eelistuste jms vastu.

Arvan, et meil vaimulikena tuleks rohkem aega pühendada personaalse lähenemise strateegiale nii, nagu Jeesus seda tegi – kõigepealt valis ta välja 12 jüngrit, õpetas ning juhendas neid, hiljem lisandus Jeesuse järgijate hulka üha enam inimesi.

Oluline on see, et koguduste aktiivsed liikmed omaksid head ettevalmistust erinevates töövaldkondades. Õpetajal peaks olema lähedane ning usalduslik side nende inimestega. Aktiivseid koguduseliikmeid on vaja innustada võtma rohkem vastutust, looma uusi kontakte kirikust väljaspool olevate ja eemalejäänud inimestega ning täitma sellega Kristuse käsku minna kõike maailma. Siis vast ei ole koguduse karjasel vaja enam kanda kogu maailma koormat enda peal, kui tal on olemas teatud hulk «jüngreid», kellega tal on usalduslik koostöösuhe ning kes on motiveeritud inimestega töötama.

Minu väike mõttevälgatus on vaid selleks välja öeldud, et me hakkaks rohkem mõtlema inimesele, kes on ainuke tegelik väärtus, mille pärast Kirik siin ilmas eksisteerib. Annaks Jumal, et me ei jääks pingile ootama, millal Issand rahva kogudusse toob.

Igor Miller,

,

vanglate peakaplan