Valimised on usu küsimus

Valimised on usu küsimus. Valimiste eel tavaliselt öeldakse selline lause. Valimised on religiooni küsimus. No see religioon kõlab juba päris halvasti. Relikt on jääknähtus vanast ajast ja nii edasi.
Valimised on usu küsimus. Eestis on parem, kui sa kusagil ei avalda, et usklik oled. Kahtlustav pilk igal juhul: vaeseke … No see on loomulik. Konkursil sa valituks kindlasti ei osutu, kui midagi usuga seotut mainid. Narkomaan või homo on leebemad omadused kui usklikkus. Nemad on kaasaegsed inimesed vähemalt.
Üks markantsemaid kuuldud näiteid usu halvustamise kohta: Ameerika Ühendriikides õpetatakse suures hulgas koolides, et Jumal lõi maailma kuue päevaga. Veel tänapäeval, 21. sajandil! Et mis inimesed need sellised on! Mis taset nendelt tahta või loota.
Järjest enam sekulariseeruvas (ladinakeelne sõna, mille üks tähendus on ilmalikustumine) ühiskonnas ma ei imesta, kui ühel päeval Tartu ülikooli usuteaduskonda lihtsalt ei ole. No kuulge, noh, selline teaduskond … Usklik võid olla siis, kui enam midagi kaotada pole. Usk ei kuulu vaidlemisele, olen tavaliselt öelnud.
Valimised on usu küsimus. See «usu» on siin kindlasti tumedas, halvustavas tähenduses. Milles on asi? Tähendab, tulevad meil valimised, rõõmsameelne rahvapidu, värvikirev kampaania …, aga osa inimesi on sellised, kes ei pöördu meie erakonna usku. Jäärapead, keda ei ole võimalik kangutada. Tuimad kujud, keda ei anna ümber pöörata.
No vot, nendele vajutame kõvasti peale – usklik oled, usu küsimus. See on kõige hullem variant mõeldavaist. Valimisotsusega on samamoodi nagu usuga, seda ei tohi ju mingil moel avaldada. Vastupidi arvaja silmis oled sa ju kohe halb, väga halb.

Kui valimised on usu küsimus, siis suurt vastuolu näen selles, et tänapäevane demokraatlik ühiskonnakorraldus põhineb valimistel; valimised on aga usu küsimus, mis omakorda on relikt ja kõlbmatu.
Üksikutel kordadel on räägitud erakorraliste valimiste vajadusest. Et erakond ei ole rahul oma protsentosaga: korraldame erakorralised valimised, tuleb ehk suurem protsent hääli. Eestis pole siiani olnud erakorralisi valimisi ja ega nad suurt uut pilti ei anna. Usklikud jäärapead on ikka kinni oma arvamuse juures.
See protsentjaotus tuleb ligilähedane eelmisega, väikeste kõikumistega. Kaardimängus mõni tujukas nõuab kaartide uut segamist ja uut jaotust. See tuleb ehk veel ebasoodsam kui eelmine, mis tal käes oli.
Kui vaatepunkti muuta, vaadata selle paha uskliku seest välja, siis on jah uskumise küsimus. Kas ma oma valitud saadikukandidaati olen oma silmaga lähedalt näinud? Haruharva. Ja mida see üks põgus vaatehetk annabki? Ikka ainult teleekraanilt, vahendatult näen ma oma valikut.
Mõne kõrvalise detaili järgi valitakse: riietus, näoilme, hääle tämber … Vaatad peale, tunned midagi ja usud või ei usu temasse. Usklike Jumalat pole keegi näinud. Aga näidake mulle maailmavaadet, südametunnistust või poliitilist vastutust. Mis asjad need on? Peame uskuma, et sellised mõisted on mingil kombel olemas.

Valituks osutuma peaksid ju parimad meie seast. Aga see pole niimoodi. Kandidaadi isiksuseomadustel pole valimisprotsessis suuremat tähtsust. Valituks ei osutu mitte see, kes on igatpidi kiiduväärne ja laitmatu, vaid see, kes kõige osavamalt läbib valimisprotseduuri.
Räägitakse poliittehnoloogiatest, mis ongi oma valimishoiaku külvamine võimalikult paljude peale. Surve väiksele inimesele kohati rõhuv ja talumatu: kui sa ei ole selle erakonna poolt, siis sa oled ju päris loll. Kõik edumeelsed on ju selle erakonna poolt! No kuidas sina ei ole?
Mida tahta inimesest? Mida tahta inimeselt? Vaatan: tatsavad igapäevaseid teid oma puuduste ja väikeste voorustega. Mõnikord on isegi sõbralikud ja sooja sõnaga. Näe, üks ronib üles oma elukünkast, komistab, aga saab vist ikka kõrgemale ronitud. Näe, üks rohib aiamaal, tusane, kinnine. Naisterahvas müüb iga jumala päev kausse ja vaase, põlli ja kelli, liigub riiulite vahel.
Võtsin paariks päevaks töömehe appi, midagi ta ikka teeb, oma võimise kohaselt liigutab. Pahandada temaga pole sünnis. Hea, et niigi. Koolilapsed kirjutasid ankeedis vanema töökoha kohta: «ööveltap» või «pentsujamas». Südamesoojust tuli kohe juurde: lapsekene – hää, et niigi.
Mida tahta inimesest? Kas seda, et ta oleks ideaalselt tark ja teeks karvapealt õige otsuse? Kohalikel valimistel kipub osavõtu protsent jääma alla 50. Õhtusel tunnil lähed jaoskonda, vaatad: allkirjade lehed enamasti tühjad. Suur osa ei suuda üldse otsustada, ei usuga, ei usuta.
Usuvallast veel. Ma siiani usun, et Eestis valimistulemusi ei võltsita. Või kui, siis on seda väga vähe. Pabersedelid jäävad ju pakkidena alles. Mõnikord on neid neli ja viis korda üle loetud, et saaks veel häälekese kuskilt juurde. Olgu siinkohal selgelt ja otse välja öeldud: ma ei saa üldse aru, miks on paralleelselt veel vaja e-valimisi.
Tohutu keeruline süsteem ehitatakse üles ja ikka on veel kuskil turvaauk võltsinguteks. Valimised on ju harva, iga nelja aasta tagant. Nii palju peab ikka saama, et inimene läheb jaoskonda ja hääletab. Ei pea nii olema, et kusagil tualetis istudes ja klahve sõrmitsedes saab tema hääletada ja üle hääletada. Ei pea nii olema. Meie siin ei suuda kuidagi mõista, kuidas pealinnast kaugesse maapiirkonda saadetud kandidaat sai 5000 häält. Me ei suuda seda mõista!

Tulnud prantslane edumeelsete eestlaste juurde eesrindliku e-valimiste süsteemiga tutvuma. Vaadanud siis prantslane seda e-valimiste süsteemi mitme külje pealt. Agarad eestlased muidugi kiitnud kah oma leiutist nagu jõudnud.
Pärast, äraminekul küsinud uhkusest pakatavad eestlased prantslaselt: noh, mida te arvate, millal siis Prantsusmaal e-valimised tulevad? Prantslane muigega vastu: Prantsusmaal ei tule kunagi e-valimisi. Prantsusmaal on valimised nii püha asi, et prantslane läheb jaoskonda, seisab järjekorras ja hääletab seal. Ei tule mõttessegi püha valimistoimingut e-hääletusega solkida.
Brežnevi-aegset stagnatsiooni peetakse üldiselt halvaks. Nõukaaeg, stagnaaeg – sellised sõnad lendlevad kergel käel. Praeguse stagnatsiooni kohta kasutatakse varjutatud, looritatud kõneviisi: paus, pole veel saavutanud kriisieelset taset, 0,1% kasvu, majandus praktiliselt ei kasva jne.
Majanduskasvu arvutamine on omaette viguritükk, millest «ülejäänud Eesti» hästi aru ei saa. Majandus ei saagi sirgjooneliselt ja ühesuunaliselt ainult kasvada. Kes suudab järjest rohkem õgida ja tarbida?
Stagnatsiooni väikeses vallas määrab elanike koosseis, mis on enam-vähem ühesugune. Tasakesi väheneme lahkujate ja surijate arvel. Juurdetulijaid näeb küll väga vähe. Vaadake kuulutuste külgi: väga korralikke maju ja majapidamisi müüakse odavalt. Pole tahtjaid maapiirkonda. Pahandame küll, et ühed ja samad kogu aeg valitakse ja istuvad seal volikogus, aga teistsuguseid lihtsalt pole. Selline see hall argipäev on siin.
Kes usub, et valimistest muutub midagi paremaks? Kõik venib ikka samamoodi edasi nagu siiani või läheb natukene halvemaks. Ei mäletagi, millal viimati vallavalitsuses käisin. Pole sinna asja. Kui pole huvi ja kasulootust, ega siis pole ka usku ja indu valimiste ajal.
Kirikukogus Rakveres 24. aprillil 2012, kui oli vähemalt kaks tundi ette kantud kiriku arengukava teemal, tõusis Eenok Haamer püsti ja ütles: «Kallid usklikud inimesed! Kes usub, et see arengukava teeb meie kiriku paremaks, tõusku püsti.» Mitte keegi ei tõusnud. Isegi kõige usklikumad usklike seast ei uskunud arengukavasse.

Lõpetan sedaviisi, nagu ma ehk oleksin pidanud alustama. Usk on vast pilk, vaade inimesest väljapoole. Siht ja suund, kuidas tema maailma näeb. Ühel hommikul hingasin halvasti ja meelde tuli kadunud isa vaikne iseteadlik nohin, mis teda toimingutes saatis. See oligi võib-olla tema usk.
Mul oli Võrus üks sõber, Heino. Reaalselt eksisteerinud isik. Tema oli üks kõige suuremaid väliseestlastega suhtlejaid. Teel väliseestlastega kohtumisele ta oligi, kui Estonia laev põhja läks. Olen mitu puhku mõelnud, kuidas see viimane ots seal oli: vesi tuli sisse ja … Eks need luustikud seal kusagil on veel, kuigi varsti saab kakskümmend aastat mööda. See oli tema usk, et ta pidi sinna minema.
Aga enne veel, kui ta hukkumisele vastu läks, rääkis ta ühe loo. Et tema sõitis laevaga mööda jõge ja nägi kalda sees kaldapääsukeste auke. Iga augu peal mõni pääsuke. Need lendlesid veel sisse ja välja. Ja siis tema mõtles, et need kaldapääsukesed on nagu eestlased: igaüks elab oma augus ja kokku nad palju ei puutu.
Seepärast vist ongi niimoodi, et pole usku pääsukesepesade ülesesse valitsusse ega selle valimisse.
Rannar Susi