Usupuhastusliku õigeksmõistuõpetuse (st õpetuse, mille järgi inimene saab õigeks ehk õndsaks üksnes Jumala armust usu kaudu Kristusesse – tõlkija märkus) radikaalne ja universaalne tõlgendus annab Paul Tillichile võtme protestantluse mõistmiseks. Õigeksmõistuõpetusest tuletab Tillich selle, mida ta nimetab «protestantlikuks printsiibiks» (sks «das protestantische Prinzip»).

Selle printsiibi abil toob Tillich protestantluse välja tema kiriklik-konfessionaalsest kitsusest, kuhu ta on langenud oma süü ja ajaloolise saatuse läbi ning annab talle tagasi laialdase vaimse liikumise avaruse. Selle abiga teeb Tillich aga ka teoks protestantluse kui teoloogilise kriitika ajaloolise ilmumisvormi ja proovib läbi protestantluse  võimalused ja ülesanded tulevikuks.

Protestantlik printsiip on «protestantluse käsitletamatu alus», «kõigi protestantlike realiseerumiste kriitiline ja dünaamiline alus», «iga religioosse ja vaimse kogemuse viimne kriteerium». Ta on tingimatu ja tingitu suhte tõeline väljendus, religioosselt väljendatuna Jumala ja inimese suhte tõeline väljendus.

Temas ilmutab end üheaegselt meie eksistentsi «põhi» ja «kohus (meie eksistentsi üle)» ja seeläbi protestantliku õigeksmõistuõpetuse poolt kuulutatud inimliku piirsituatsiooni «jaa» ja «ei».

See, mis toimib protestantlikus printsiibis, on kogu olemise loov alus, mis püüdleb üha uute realiseerumiste poole ajaloos, milles peitub otsekui püha tung ennast ajalooliselt realiseerida. Tillich paneb (protestantlusele omase tendentsi vastu «vaimsustada») rõhku sellele, et protestantlik printsiip ei ole ainult «idee», vaid et ta realiseerib end konkreetses «positiivses kujunduses».

Sellise positiivse kujunduse ilmumisvorme tähistab Tillich «armu kujudena». Näiteks: Jumala Sõna lohutab meid meie olemise sealpoolsusest; kui ta võetakse vastu, siis ei ole ta enam üksnes sealpoolne, vaid on ka immanentne ja loob «tõelisuse jumaliku struktuuri»: usk toimib isiklikku elu või kiriku ja ühiskonna elu kujundava jõuna.

Nii valib arm endale Tillichi järgi lõplikud kujud, selleks et ta võiks neile ilmuda: inimlikus kujus Kristuses, sõnalises kujus Piiblis, materiaalses kujus sakramendis, kiriku nõrkustes. Aga pange tähele: jumalik arm ilmub ainult lõplikus kujus, ta ise ei muutu selleks. Seal, kus lõplik kuju muutub jumalikuks, käib ebajumalateenistus ja inimene teeb end päev-päevalt ebajumalaks.

Taolise ebajumalikustamise vastu tõuseb siis protest, mis on andnud protestantlikule printsiibile tema nime. See on «prohvetlik protest» iga katse vastu seletada tingitut tingimatuna, tõsta lõplikku lõputuks, olgu see siis mõni riigivorm, maailmavaade, majandussüsteem, klass, aga ka hierarhia, kirik, konfessioon või isegi Piibel.

Protestantlik printsiip ründab kõiki pühaks muudetud autoriteete, jõude, pärimusi, õpetusi ja institutsioone ja allutab nad kriitikale. Ta võitleb igasuguse Jumala objektiveerimise vastu, ta ei kannata pühi paiku, isikuid, toiminguid ja aegu: keegi ei või siduda jumalikku ruumi ja ajaga.

Oma kirglikus protestis igasuguse Jumala fikseerimise vastu saavutab Tillichi teoloogia peaaegu prohvetliku paatose. See tipneb lauses, et ei ole olemas tingimatut usutõde – peale ühe, mida ei oma ükski inimene. Kristluse sümbol selle kohta on Kristuse rist: «Jumala Poega» ei tapeta ebavagade poolt mitte seepärast, et nad olid tõe vastu, vaid vagade poolt, kes arvasid, et nad omavad jumalikku tõde. Sellega tähistab rist kohut kõigi inimlike pretensioonide üle tõele ja autoriteedile.

Nii ühinevad protestantlikus printsiibis «jaa» ja «ei», positiivne kujundus ja kriitiline protest. Selles koeksistentsis ilmutab end kõigi religioonide «kahetähenduslik mõte». Kus iganes inimene Jumalat tajub, seal teeb ta seda religioosses kujus ja religioosne kuju on preestri asi.

Aga kus iganes inimene Jumalat tajub, seal teeb ta temast endale «vältimatult» ebajumala ja selle vastu tõuseb siis prohveti protest. Nii on preesterlik ja prohvetlik element, kujundamine ja protest, teineteisega tülis ja ikkagi teineteisega koordineeritud. Selle lahendamatu pinge kujutab endast religiooni «igavest probleemi». Probleem peitub selles, et Jumal on kohalolev, aga mitte objektiveeritav. Ja just see on, mida protestantlik printsiip väljendab oma «jaa» ja «ei»-ga.

Protestantlik printsiip ei ole seotud protestantluse kui ajaloolise nähtusega. Ta on üleüldse tähendusrikas, kõigil ajalooperioodidel aktuaalne, mitte kusagil täiesti ammendatud, ei reformatsioonis ega algkristluses ega ka mingis muus ristiusu kujus. Teda kuulutasid Iisraeli prohvetid ja ta on nähtav Jeesuse kui Kristuse kujus.

See moodustab reformatsiooni kiriku aluse ja ta ei ole võõras ka katoliiklusele. Ja ta ei jää isegi piiratuks ristiusuga, vaid näitab end ka teistes suurtes religioonides ja mitte ainult teistes religioonides, vaid ka teistes vaimsetes liikumistes üldse.

Seda võivad kuulutada ka profaansed liikumised, indiviidid ja grupid, kes väljendavad tõelist inimlikku olukorda viimse ja tingimatu ees ilma protestantlike sümboliteta ja kui need liikumised, indiviidid ja grupid teevad seda paremini ja suurema autoriteediga kui protestantlik kirik, siis esindavad protestantlikku printsiipi nemad ja mitte protestantlik kirik.

Nii teeb Tillich vahet protestantluse kui «tõelisuse» ja kui «printsiibi» vahel. Ajaloolise tõelisusena on protestantlus piiratud ja kaduv nagu iga ajalooline nähe, printsiibina on ta aga nii piiramatu ja kadumatu nagu tingimatu kogemus maailmas.

Ajaloolise nähtusena on protestantlus allutatud oma enda printsiibile ja see tähendab, et protestantliku printsiibi protest pöördub ka protestantluse iga pretensiooni vastu absoluutsusele. Protestantlik printsiip on kohtumõistja ka protestantluse asjas.

Tillich peab seda võimalikul viisil koguni teeks, kuidas protestantlik printsiip end tänapäeval peab maksma panema. Ta tõstatab küsimuse, kas meie ajal pole tulnud mitte «protestantliku ajastu lõpp» ja see ei ole tema jaoks mingil juhul retooriline küsimus.

Tõlgitud teosest: Heinz Zahrnt. Die Sache mit Gott. Die Protestantische Theologie im 20. Jahrhundert. R. Piper & Co. Verlag. München, 1966, S. 449–452.

Tõlkinud

Jaan Lahe