Soovin kaitsta hauarahu Viljandis

Kirikul pole ühiskonna elus enam sama osa, mis oli veel paar inimpõlve tagasi.

Muutunud on palju muudki, näiteks meie matmiskombed. Ometi on või peaks olema kirik see, mis säilitab igavesi hoiakuid, kus on midagi kindlat, ajas muutumatut. Kirik võiks olla koht, mis ulatab käe üle ajastute, annab tuge ja hingepidet neile, kes ihkavad muud kui materiaalseid väärtusi.

Võim vajab vaimulikku nõu
Minu kodulinnas Viljandis hakkab linnavalitsus iidse surnuaia peale laululava ehitama. See maa kuulub linnale, kuid on pühitsetud surnuaiaks. Kui palju on seal keskaegseid matuseid, pole mulle teada, kuid aastatel 1907–1934 on sinna maetud viis inimest, kelle matus on dokumenteeritud ja teada. Tegemist on sügavalt uskliku perekonnaga, kel on suured teened Viljandi linna ees ja tänu kellele on Viljandisse ehitatud Pauluse kirik.
Ungern-Sternbergid eraldasid kirikualuse maa ja lasid ehitada kiriku. Just selle koguduse juhatuse poole pöördusin palvega seista oma koguduse liikmete hauarahu eest. Abi ei saanud.
Kurtidele kõrvadele oli ka minu jutt muinsuskaitseametis ja kultuuriministeeriumis. Pöördusime EELK peapiiskopi poole, eeldades, et konsistooriumis teatakse, mis on pühitsetud muld. Andres Põder vihjas, et vajadusel võiks ehitusele ette jäävad inimesed ümber matta. Kolme inimpõlve jooksul oma linna armastusega teeninud inimesi, kes on maetud nende viimse soovi kohaselt pühitsetud perekonnakalmistule, ei saa aga kohelda kui suvalisi ümbermaetuid.
Surnuaed on pühitsetud maa ja kuidas on võimalik, et EELK hauarahu rikkumise vaikimisi heaks kiidab? Kirik saaks ja peaks ilmalikule võimule vaimulikku nõu andma, ent linnavalitsuse ja -volikogu liikmed on kohad sisse võtnud koguduste juhatustes ja nõukogudes. Kirikud on muudetud millekski muuks kui jumalasõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kohaks, neis aetakse olustikupoliitikat.

Suguvõsa külaskäik Viljandisse
Ma saan aru, et juriidiliselt on maaomanik Viljandi linn ja võib teha, mis tahab. Samas pole linn käitunud heaperemehelikult, kui müüs maha parunipere ehitatud, varem riigile kuulunud lossi, jättes hoone ilma maast, mistõttu nüüd kõik laguneb.
Olen pöördunud kõikjale ja ring saab täis: kopad lüüakse maasse ja ehitus algab. Väike Viljandi ei vaja suurt ja koledat plekk-katusega ja maa-aluste käimlatega uut laululava. Eeloleval suvel on lubanud Viljandit külastada ka Ungern-Sternbergide suurem suguvõsaring – nende reis algab Riiast ja Viljandi lülitati kavva just selle kalmistu pärast. Kuidas me vaatame neile silma ja ütleme, et teie esivanemad on maetud sinna üles mäele, mis jääb meie sanitaarruumide taha?
Need, kes puhkavad sel kaunil mäel, väärivad hauarahu nagu kõik teised, kes puhkavad teistes meie kodumaa surnuaedades. Kui me usklikena vaatame pealt ja laseme tänavu hauarahu rikkuda Viljandis, siis ei saa keegi enam olla kindel, et tema esivanemate hauad jäävad puutumata: kohalik omavalitsus võib ükskõik millise kihelkonnakalmistu golfi­väljakuks ümber ehitada.
Pöördun abipalvega kirikulehe lugejate poole: ehk leidub Eestis vaimulikke, kes saavad minu murest aru ja julgevad tulla Viljandisse, et õnnistada seda linna ajaloos väga olulise perekonna viimset puhkepaika ja paluda neile hauarahu. Või leidub Eestimaal vähemalt veel jumalakartlikke vanu inimesi, kes võtavad selle teema oma õhtupalvetesse.
Jaanika Kressa,
neljanda põlve viljandlane