Kohtumine Ülestõusnuga

Jeruusalemm, 16. märts. Rühime Õlimäe suunas, kus Taevaminemismäe kirikus annab keskpäeval orelikontserdi Andres Uibo. Kaks ja pool kilomeetrit tõusu. Kuigi magan võõrsil vähe, on see öö päris vahele jäänud. Kuulan päikesetõusul mošeest kostvat palvet ja loodan ikka paariks tunniks uinuda, kuid ei midagi. Keha hakkab väsima ja mitte ainult. Kirikusse jõudes tean, et tervet päeva täna ei jaksa. Kindlalt tean. Energia on otsas. Kuigi ma päeval magada ei oska, olen mõttes end valmistanud pärast kontserti hotelli puhkama.
Istun suure samba taha, sest kõrvaluksest tõmbab tuul. Jõuan kavalt silmata vaid esimese loo autorit Sibeliust ja lõpupoole Arvo Pärdi nime. Ei taha end kaunistada suurusehullusega ja arvustada muusikat ning veel Sibeliust – kes meist siis tema suurepärast muusikat ei tunneks –, aga ehk on see pala kirjutatud lihtsalt ühel hallil päeval.
Ja siis tuleb Lugu! Kuulan orelit pea alati, silmad kinni, inimene on ju visuaalne olend ja kui pilt sulgeda, jääb vaid heli. Kuid nii lihtsalt ei lähe seekord, juba loo algusnootidega hakkab mu silme ees end kerima film.
See on vana Jeruusalemm, väga vana, sugugi mitte kirikutest küllastunud, vaid toimekas, argine, tegus linn. Inimesed sagivad siia-sinna; väikesed vankrid, nii inimeste lükatavad kui muula veetud, ragistavad kividel. Seal, kus kive veel pole, on lihtsalt tolm, liivakollane, kuiv. Kusagil hõigatakse midagi, naised on tumedates rüüdes, salliots üle vasema õla heidetud. Tänavaid pühitakse, koristatakse, midagi on toimunud. Pidu? Aga ka midagi sünget, pimedusest kantut. Kuid praegu on päike, inimesed on rõõmsad, vaid majad heidavad varje.
Selle sumina keskel kõnnib mees, ta on noor, tal on pruun rüü ja õhuke hõlmadega jakk selle peal. See õõtsub tuules, kui ta astub. Tema samm on kuidagi teistsugune, ta nagu astub ja samas haarab üks samm suure hulga maad, kuigi samm ei ole pikk. Keegi ei pane teda tähele, ta lihtsalt astub ja jälgib … inimeste elu. Kuigi keegi ei pane tähele ega näe, teab igaüks, et Ülestõusnu liigub nende keskel. Meie keskel. Just praegu kadus ta ühe kitsa tänava suunas.
Lugu lõpeb. Tuleb veel mitu väga head orelipala, kuid ma ei sulge enam silmi. Jätan filmi nii, nagu ta on. Tean ju, et väga väsinuna toodab aju une ja ilmsi piiril pilte, mis võivad tunduda kui muinasjutud, kuid …
Tuleme kirikust välja, võtan kava ja loen, et teine lugu on Andres Uibo kirjutatud ja kannab pealkirja «Uus Jeruusalemm».
Aga väsimus on kadunud. Teen kaasa kogu päeva ja magan järgneval ööl hommikuni välja. Küsin hiljem, kas Andres Uibol on ka plaati «Uue Jeruusalemmaga». Ma ei hakka talle rääkima, kuidas muusikast sai film. Häbenen pisut, tundub, nagu tahaks hirmsasti mett mokale määrida. Milleks? Eks ole ta ju oma loomingu kohta palju suuri sõnu kuulnud.
Kui uus Jeruusalemm, siis miks mina vana nägin? Kuni Ülestõusnu liigub meie keskel, pole Jeruusalemm kunagi ei vana ega uus. Jeruusalemm on praegu, kogu aeg.

 

 

 

 

Miina Piir,
rändur Jeruusalemmas