Meremeeste kodu külalised on Eesti riigi külalised

Muuga sadama Meremeeste Kodu 10. ja Eesti Meremeeste Misjoni 15. aastapäeva tähistati 21. septembril oikumeenilise palvusega Meremeeste Kodu kabelis.
Palvuse viis läbi meremeeste misjoni juhatuse liige Eerik Jõks, osalesid Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute vaimulikud.
Meremeeste Misjoni põhieesmärgiks on hoolitseda Eestit külastavate meremeeste eest nii, nagu  Eesti meremeeste eest hoolitsetakse teistes maailma sadamates. Pikalt merel viibijad vajavad sadamasse saabudes  abi ja tähelepanu. Selleks avati Muuga sadamas 1996. aastal meremeeste kodu, mis on kõigi suuremate sadamate lahutamatu osa.  Seal on lugemistuba, interneti- ja helistamisvõimalus, kabel, saun, baar. See maja on sadamas ainuke koht, kus meremehed saavad pärast pingutavat merereisi puhata.
Meremisjonil ja meremeeste kodul ei ole aastad tõusvas joones läinud, kõik plaanid ei ole täitunud, kuid Eerik Jõks leiab, et halvim on möödas ja tulevik paistab optimistlikum.
«Kõige tähtsam on see, et akuutse rahapuuduse tõttu suletud maja on jälle avatud. Olukord oli väga keeruline, sest endine juht Lauri Soone tegi seda tööd sisuliselt oma raha eest, makstes oma töökohale peale. Pärast seda, kui Lauri kutsuti igavikku, võttis Riina Runno tema töö üle. Ta on meremeeste kodu suutnud taas täisvõimsusega tööle panna,» ütleb Eerik Jõks.
Maja uksed on lahti, laevasid külastatakse ja meremehed leiavad tee meremeeste kodusse. Kuid – rahapuudus on endine. Jõks ütleb, et neli erinevat vabariigi valitsuse koosseisu on lubanud stabiilset rahalist toetust ja «me loodame, et need lubadused hakkavad kunagi täituma». 
Kirikute nõukogu toetab  ühekordsete summade kaupa. Peamine raha teenitakse ise maja teenuseid pakkudes, on ka sponsoreid. Suureks abiks on ka Muuga sadam, kelle territooriumil kodu asub ja kellega läbisaamine on väga hea, kinnitab Eerik Jõks.
Meremisjoni juhatus otsib aktiivselt rahastusvariante. «Need meremehed, kes meil käivad, on ju Eesti riigi külalised ja hoiavad koos väga olulist majandusharu – laevandust,» rõhutab Jõks. «Miks ei võiks me olla finantseeritud  riigieelarvest või laevamaksudest vabatahtlikkuse alusel, Tallinna Sadama ärituludest. Seni on need kavatsused tühja jooksnud.
Meremees teeb ju rasket tööd ja on selle eest teeninud ära hoolitsuse. Siin on tal koht, kus on turvaline, kus teda ei tüssata ega taheta tema käest raha välja petta.  Maailmas on sellest aru saadud ja meremisjonit toetavad kirikud, riik, ametiühingud jne.»
Meremeeste kodus ei ole praegu oma kaplanit, kuid kõik siinsed kümmekond  töötajat on saanud hingehoidja koolituse ja töötava suure andumusega. Maja on avatud õhtutundidel ja külalisteraamatut vaadates selgub, et seltskond on siin rahvusvaheliselt kirev ja arvukas.
Tiiu Pikkur