Diplomaatia kasvab perekonnas

On üks niisugune ütlemine: hoia ikka sile pool väljapoole, siis saad elus läbi. Küllap just vanem põlvkond teab seda, sest niiviisi on õpetatud paljusid inimesi juba enne nõukogude aega, mida on nimetatud silmakirjalikkuse esiajastuks.
Eks ta tõsi ole – tunded on suur väärtus, kuid kui kaugele inimesed omavahelises suhtluses jõuaks, kui kogu aeg kõikvõimalikel tunnetel muudkui voolata lastaks, eeldades samas, et küllap mind mõistetakse või kui ka mitte, siis olude sunnil lihtsalt välja kannatatakse.
Aga ei ole nii – töises asjaajamises on endastmõistetavalt vaja, et sile pool püsiks väljaspool, ainult nii saavutatakse vajalikud kokkulepped, ühise asja huvides ollakse ikka mõistuspärased. Alles hiljaaegu, paaril viimasel aastakümnel on hakatud rääkima vajadusest oma tunded vabastada, olla loomulik, olla «sina ise».
Selles on oht kalduda teise äärmusse. Tõsi on muidugi, et eks asi ikka inimeses kusagil kärisema hakkab, kui väline külg liiga kaua ja liiga silutud on. Sellise ühepoolsuse halva mõju mõistmine ja teadvustamine on pärit Skandinaaviamaade, eriti Rootsi psühholoogiast, avalikuks räägitud kogemusest, kus 50–60 aastat tagasi mõistuspärasusega ilmselt liiale mindi, mistõttu inimeste tunded kannatasid ning kontrollimatult välja purskuma hakkasid.
Eduka firmajuhi veatu fassaadi tagant ilmnes koletisest vägivaldne perekonnapea, moraalijüngri maski varjust ühiskonnale ohtlik hälvik. Eestis kõige tuttavam drastiline näide on ehk lastekirjanik Astrid Lindgreni juhtum, kes noore vallasemana lapsest ilma jäeti. Muidugi pole juhtunud sellised asjad vaid Rootsis.
Eestipärases karjääris ja töises elus peetakse loomulikuks, et kuni reedeni ollakse mõistlikud, aga ühise peolaua taga lastakse aur välja. Kaugel hiilgavast lahendusest, kuid kahest halvast ehk parim. Nii aetakse töösuhetes asjad ikka kuidagi tasakaalu.
Aga kodus? Tõeline diplomaatia algab ju kodusuhetest. Tööl paned uksed kinni ja lähed ära või vahetad töökohta. Omakseid aga ei saa vahetada. On veel teinegi tuntud ütlus: sugulasi ei saa valida. Jällegi tõsi – nendega, kes on, tuleb elada, ühtlasi ise aeg-ajalt peeglisse vaadates.
Aga oma lapsi saab kujundada, nendega on võimalik tegelda, neid peabki kasvatama. Kui nende jaoks aega ei leita, annab see hiljem pöördumatult tunda. Pöördumatus on valus tunne. Selle, et diplomaatia saab alguse peresuhetest, on toonud üldavalikuks arusaamaks demokraatlike riikide presidendivalimised. Sassis peresuhetega isik presidendiks kandideerida ei saa, sest riiki käsitletakse kui perekonna makromudelit.
Kui sügavamalt jälgida, siis pole ükski inimene edukas ei tööl ega ka üheski muus kollektiivis, kui tal kodune diplomaatia lonkab. Niisiis algab oskus suhelda, toime tulla kõigepealt perekonnast.

 

 

 

 

Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja