Ajend kiriklikuks haldusreformiks on olemas

Alltoodud mõtteid ärgitas mind reastama Eesti Kiriku ajakirjaniku küsimus vaimuliku mitmest ametist. Laiemal tööpõllul tegutsemise tingib enamasti pragmaatiline kaalutlus: igapäevaseks toimetulekuks jääb koguduseõpetaja sissetulekust vajaka. Tänasel päeval suudab vaimulik oma palgast ilma kogudusevälise toeta vaid linnakoguduses pere ära toita.
Üheks võtmeküsimuseks, mis võiks leevendust ning lahendusi pakkuda, on kiriklik haldusreform. Loodan väga, et sellel teemal hakkavad asjad lähiajal liikuma. Ajendid reformiks on igal juhul ammu olemas.
Väikese maakoguduse õpetajana olen kohalike oludega tuttav. Juba vabariigi esimese iseseisvuse perioodil ei suutnud Muhu kogudus ülal pidada õpetajat, kes oleks päris oma. Viimase paarikümne aasta jooksul on Muhus vahetunud mitmeid vaimulikke, mina olen kuues pärast Eesti taasiseseisvumist.
Mindud on erinevatel põhjustel, kuid tundub, et mõnel juhul koguni läbipõlemisest, kui on tulnud teha liiga palju asju liiga mitme koguduse peal korraga. Vaimulik satub stressi, kui tundub, et igalt poolt «variseb» ja ta suudab vaid «tulekahju kustutada».
Haldusreformist räägin mitte isiklikust huvist lähtuvalt; samuti pole mingit plaani Muhust lahkuda. Lihtsalt teema on huvipakkuv.
Usun päris kindlasti, et kirik eklesioloogilises mõttes on kohal nii sellises koguduses, kuhu on jäänud vaid kaks-kolm inimest, kui ka sellises, mis on alles asutatud ja inimesi pole veel rohkem kui mõni. Küsimus on pigem selles, milleks pisikest üksust nimetada. Üks võimalus oleks luua haldusreformi käigus kirikuseadustikus mõistete «kogudus riigi silmis» ning «kogudus kiriku silmis» lahusus.
Sel juhul võiksime EELK-siseselt koguduseks nimetada ka kuhugi uuslinnajakku rajatud kahe-kolme liikmega kodugruppi. Kuid riiklikult oleks registreeritud vaid näiteks üks kogudus praostkonnas. See võtaks väikeselt koguduselt seljast «kaamelikoorma», millega tundub võimatu minna läbi riigi esitatavate nõuete nõelasilma.
Möönan, et kirikliku haldusreformi temaatika ei ole kergete killast. Kuidas jõuda eesmärgini nii, et oleks tagatud kõigi liidetavate ja ka kiriku huvid tervikuna – see on küsimus, mis vajab ilmselt põhjalikumat läbitöötamist. Ma annan endale aru, et koguduste liitudes tilgub osal inimestel süda verd, kui «viljatuid viigipuid maha raiutakse».
Haldusreformi teema näib mulle ambivalentne. Ühest küljest tahame kirikus kõik, et asjad paraneks, kuid teisest küljest jääb mulje, et paljud kardavad põhimõttelisi muutusi ega soovi neid enda juures näha.
Et reform ei kujuneks joonte vedamiseks kaardil, vaid hõlmaks sügavamat mõõdet, selleks on minu arvates vaja meie kirikus arutelu ning koguni vastavasisulist mõttekoda, mis tegeleks mitmel aastal järjepidevalt kirikliku haldusreformi läbimõtlemisega.

 

 

 

 

Aare Luup,
Muhu koguduse õpetaja