Aeg koguda ja korrastada

Ega juhtkirja
kirjutada kerge ole – tuleb leida teema, mis oleks ühtaegu aktuaalne ja
pretensioonikas ning püüda seda käsitledes leida uusi lähenemisnurki.  Ses mõttes on jutlust kirjutada palju
hõlpsam, nagu apostelgi viitab, et ühest ja samast rääkides ta ei tüdi kunagi.
Kuigi, ega jutlustadeski  tohi unustada
ajakohasuse ning võib-olla isegi originaalsuse pretensiooni. Ent nii või
teisiti, alljärgnevas tahan jagada mõningaid mõtteid meie kiriku liturgiast.

Julgen arvata, et see diskusioon ei tohiks
külmaks jätta meist kedagi, ei 
kirikujuhte, vaimulikke, teolooge ega koguduseliikmeid. Liturgia ju
puudutab meid kõiki, sest temas puudutab ja kõnetab meid Jumal. Ning kas saabki
olla midagi veel tähtsamat Jumala ja inimese kohtumisest, nende osadusest ning
selles müsteeriumis kingitud lootusest?

Tulles liturgia kui fenomeni juurde, on
küsitud, et kas seda vormi ja vormistamist on ikka vaja. Ka praegusel ajal olen
kuulnud mõningaid hääli – tõsi küll, üsna vaikseid – küsimas samuti, et kas
siis puhtast ja ainuõndsakstegevast sõnast 
ei piisa, milleks veel kõikvõimlikud korrad, juhised ja reglemendid?
Ilmselt on luterlik paradigma tõesti üsnagi soodne selliseks küsimuseasetuseks,
eriti siis, kui unustatakse luterlusele nii omane sakramentaalne ja liturgiline
aspekt.

Oletan, et üheks põhjuseks on siin eeldus,
et kui Martin Luther mõnel teemal tuliselt ei polemiseerinud, et siis see teema
ei saagi olla kiriku jaoks aktuaalne. Otse vastupidi – just see, et usuisa
mõnele teemale palju sõnu ei kulutanud, märgistab antud teema
iseendastmõistetavust ja loomulikkust kirikus. Nii on luterlik teoloogia
määratletud just sõna ja sakramendi tasakaalustatud käsitluses ning vormistatud
liturgiliselt. Ent viimasena ei ole ju tegu siiski konfessioonisisese
teoloogilise arutlusega, pigemini 
läbistab see temaatika kõiki religioone. Nimelt arusaam, et sisu kuulub
lahutamatult ühte ning vormi kontekstuaalsusest sõltub tõe edasikanne.

Olemegi jõudnud märkamatult liturgia
uuenduse juurde. Tunnistan, et olen sügavas hämmingus, kui kuulen
arvamusavaldusi, et kas meie kirik vajabki liturgiauuendust. Et see vana agenda
on hea küll, vaatamata sellele, et nimetatud seisukoha pooldajad enam ei kõnele
sajandi või poole sajandi taguses keeles ning kasutavad arvutit ja teisi
tänapäeva iseenesestmõistetavusi, et suhelda ja suhestuda.

Siinkohal meenub üks ligi kahekümne aasta
tagune jutuajamine tuntud teoloogi ja kirikuõpetaja Elmar Salumaaga, kes küsis
minult, mis on kõige halvem kirikule? Enne, kui sain sõnagi suust, vastas
vanameister ise – see kui unustatakse kirikut uuendada ning ei küsita enam uute
võimaluste ja vormide järele, kuidas jumalasõna saaks tänase päeva inimesele
evangeeliumi elavaks hääleks. Kui viimasel ajal oleme hakanud küsima ka
globaalselt luterluse sügavama olemuse järele, siis üheks luterluse
põhitunnuseks on  seesama püüd teha
evangeelium mõistetavaks tänapäeva kontekstis. Otse arusaadavalt hõlmab see ka
liturgilist uuendust.

Siinkohal lubatagu mul väljendada siirast
rõõmu meie kiriku liturgilise komisjoni aastatepikkuse tubli töö üle, mis on
viinud rea uute liturgiliste kordade valmimiseni. Minu andmetel on praeguseks
lõviosa komisjoni tööst tehtud ning otsus on tehtud ka kirikus kasutatava
perikoobirea suhtes.

Uuenduse läbiviimise osas on olnud
erinevaid arusaamu ja see on loomulik – osa jaoks tulnuks need juba ammu
ülevalt alla kehtestada, teised aga eelistavad suuremat iseotsustamist
koguduste tasandil. Omamoodi õigus on küllap mõlemal ning see õigus realiseerub
üsna hästi meie kiriku episkopaal-sinodaalses 
korralduses. Nii on meil olemas piiskopid ja piiskoplik nõukogu, aga ka
liturgia- ja õpetuskomisjon ning vaimulike konverents. Olgu lisatud, et uue
aasta hakul kokkutulev vaimulike konverents keskendub sedakorda just liturgiale
ning  mitte ainult teoreetilises plaanis,
vaid loodame menetleda ka mõningaid liturgiaalaseid eelnõusid. 

Ja siiski, miks on see kõik nii oluline?
Seepärast, et liturgiline ühtsus on üks kesksemaid komponente kiriku ühtsuses.
See, et me vajame ühtsust ja ühes suunas vaatamist kirikus, peaks olema
iseenesestmõistetav. Mõeldagu siinkohal Jeesuse ülempreesterlikule palvele,
mille järgi just jüngrite üksmeel on evangeelse tunnistuse veenvuse peamiseks
eeltingimuseks. 

Loomulikult ei taga ühine liturgia
käsiraamat veel kiriku üksolemist. Sisuliselt ja rangemalt võetuna on see
leitav vaid Kristuses, ühises usus, teenimises ja armastuses. Samas aga ei saa
alahinnata ühtsete kordade positiivset mõju kiriku vaimsele ja pastoraalsele
korrastamisele ja ühtsusele. Võitnud kiriku ridadesse jõudnud peapiiskop
emeeritus Jaan Kiivit on koguni öelnud, et pole kirikus tugevamat tugevust
sellest, kui jumalarahvas kogunedes teenistusele järgib ühte ja sama
jumalateenistuse korda. Tajugem siis praegust aega ajana, mida Issand on
kinkinud, et koguda ja korrastada Tema kirikut. Ka ühtse jumalateenistuse ja
kiriklike talituste korra kaudu.

Ove Sander,

assessor