Kutsutud ja seatud
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 6. september 2006 Nr 36 /
Luterlikul kirikul on põhjust rõõmu tunda: vaimulike perre on vastu võetud neli kirikuõpetajat.
Peapiiskop Andres Põder ordineeris Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus neli uut kirikuõpetajat. Peapiiskopi kõrval teenisid ordinatsioonitalitusel kaasa Kaitseväe peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik ning assessor Joel Luhamets.
Pidulik jumalateenistus algas protsessiooniga, mille eesotsas sammusid albades ordinandid Kaisa Kirikal, Kristjan Luhamets, Raino Kubjas ja Meelis Rosma. Jumalateenistuse muusikalist poolt ilmestas Kambja koguduse puhkpilliansambel, orelil saatis Ene Salumäe. Päevakangelastele kaasa elama ja neid õnnitlema oli tulnud mitukümmend inimest.
Jutluse ütlemine oli sel tähtsal päeval usaldatud Kristjan Luhametsale, kes rääkis sellest, kui oluline on tunda Kristust ja kuidas kõik tühine selle kõrval hakkab samuti Kristuse tundmise läbi tähtsust omandama. Veel toonitas Luhamets, et oluline on teha Jumalaga koostööd, sest vaid nõnda sünnib inimese elus Tema tahe. Ordinatsioonikõne pidas peapiiskop Andres Põder.
Mõtestatud amet
Uued õpetajad on läbinud pastoraalseminari ning sooritanud kevadel pro ministerio eksami. Ka teenimiskohad on kõigil olemas. Kristjan Luhamets seati 3. septembril peapiiskop Andres Põderi poolt Kambja koguduse õpetajaks; seal möödus tema praktika-aasta.
Kristjan ütleb, et soov saada kirikuõpetajaks ei sündinud üleöö. «Hoopis varem oli mul selge, et tahan anda oma osa jumalariigi töös. Sõltumata ametist on see ju igal juhul võimalik,» räägib noor õpetaja. Veel lisab, et tal on palju huvisid ja harrastusi, millega innustunult tegeleda võib ja juba järgmisel hetkel tunda oma tegevuse tühisust. Kirikuõpetaja ameti poole aga kallutas Kristjanit just selle töö mõtestatus.
Alustada tuleb rahulikult
Raino Kubjas asus Laiuse kogudusse diakonina ametisse möödunud sügisel ning jätkab seal nüüd täieõigusliku hingekarjasena. Kuna seljataga on juba päris pikk praktika nii kogudusetöös kui ka kaplanina kaitseväes, siis on tema ootused ja lootused ikka samad mis ennegi: kogudusel hing sees hoida ja majandusega toime tulla.
«Õpetajaordinatsioon annab kirikuseadustest tuleneva uue staatuse ja minu koguduses on märgata ka inimeste uhkust, kui nad suheldes teiste inimestega ütlevad: «Meil on nüüd oma PÄRIS õpetaja,»» räägib Raino. Tema soov kirikuõpetajaks saada algas 1995. aasta paiku, kui Kaitseväes hakati kaplanaati moodustama.
Noorematele ametivendadele-õdedele soovitab ta tasakaalukalt alustada. «Soovitan mitte rapsida ja mitte alustada suuri ümberkorraldusi. See ei tähenda seda, et ei peaks kohe likvideerima mõnda pikemat aega kestnud valuküsimust, mis segab tööd,» annab Raino väärt nõu.
Et ei jääks üksi
Kaisa Kirikal asub tööle Lääne praostkonda vikaarõpetajana ning hakkab ühtlasi teenima Nõva kogudust ja hooldama Noarootsi kogudust. Kaisa leiab, et tema suurimaks hirmuks vaimulikuametis on kartus hädas üksi jääda. Samas lisab ta, et õnneks on ta ümber palju neid inimesi, kellele loota saab. Soov saada kirikuõpetajaks hakkas küpsema seoses leeri- ja noortetööga. Just siis tekkis tahe olla kirikuga rohkem seotud.
Meelis Rosma hakkab teenima kaplanina Kaitseväes peakaplan Tõnis Nõmmiku alluvuses. Meelise jaoks on vaimuliku amet loomulik jätk teoloogiastuudiumile. «Pärast ajateenistust usuteaduskonna sisseastumiskollokviumil komisjoniga vesteldes mainisin küll juba mõtet teenida sõjaväekaplanina, siiski ei ole minu liikumine vaimuliku ameti suunas olnud täiesti teadvustatud, kindel ja sirgjooneline,» tunnistab Meelis ning lisab, et olles nüüd tõepoolest asumas teenima kaitseväes, loodab ta vaid, et tuleb toime kaplaniameti väljakutsetega.
Igaühel on oma taust, oma ootused ja hirmud, ent küllap Jumal ise annab uutele vaimulikele tahet ning jõudu Tema kutsele vääriliselt järgneda.
2005. aasta seisuga on EELKs kokku 217 vaimulikku, neist tegevteenistuses 198. Teenivaid naisvaimulikke on kokku 36, emerituuris on 2 naist.
Anna-Liisa Vaher
