Doktoritöö koguduslikust hingehoiust

2. novembril kaitses Maire Latvala (fotol) Tartu ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö «Koguduslik hingehoid Eesti nelja konfessiooni näitel».

Käsitletud teema on vastse teoloogiadoktori huviks olnud aastaid, süvendatult on ta tegelnud lapse leina ja hingehoiuga, publikatsioonid on ilmunud endise nime Maire Ivanova all.
Doktorikraadi toonud väitekirjas, mille juhendajaks Tõnu Lehtsaar, vaadeldi nelja protestantliku konfessiooni – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu, Eesti Metodisti Kiriku ja Eesti Kristliku Nelipüha Kiriku – vaimulike ja ilmikute kujutlust hingehoiust; samuti pakuti uurimuslikult põhjendatud soovitusi, mis aitaks tõhustada juba tehtavat hingehoiutööd.
Hingehoid on kiriku tegevuse lahutamatu osa, kinnitab autor. See, kuivõrd kirikus tehtav vastab inimeste tegelikele vajadustele, sõltub Latvala sõnul vajaduste teadvustamisest ja soovist neile vastata.
Leidmaks vastust küsimusele, kas hingehoius tehtav vastab abivajajate ootustele, intervjueeris doktorant nelja konfessiooni vaimulikke ja ilmikuid ning saatis koguduste liikmetele ankeetküsitluse.
Eelkirjeldatud uurimustest koorus välja mitmeid vajadusi, mida võib autori hinnangul näha ka kui arenguvõimalusi kirikute hingehoiutöös. Näiteks ilmnes, et vaimulikud ja nende abikaasad ning ilmikutest hingehoidjad vajavad mentorlussüsteemi. Ühtlasema hingehoidjate koolituse tagamiseks oleks vaja välja töötada hingehoidja kutsestandardid.
Huvitav tähelepanek EELK vaimulikelt ütleb, et hingekarjased võiks senisest julgemalt kasutada palvetamist praktilises hingehoiutöös. Samuti võiks kogudused rohkem tähelepanu pöörata meeste vajadustele, kes on liikmeskonnas vähemuses. Vaimulike intervjuudest ilmnes, et kirik peaks olema paremini kursis ühiskonna vajadustega ning reageerima probleemidele kiiremini.
Liina Raudvassar