Europa reformata: 500 aastat reformatsiooni Euroopas – üleskutse

Aastal 2017 ning sellele järgnevatel aastatel tähistab evangeelne kristlaskond refor­mat­siooni 500. aastapäeva. Re­for­matsioon oli kiriklik-ühiskond­lik ja vaimne algatus, mis leidis üleilmset vastukaja ning mille mõjud ulatuvad tänapäeva.

Martin Lutheri isikul ja tegevusel on selles eriline koht. Lutheri kriitikaga patukustutuskirjade vastu aastal 1517 ning diskussiooniga tema 95 teesi üle kaasnes tohutu veenmisjõuga liikumine, mis kiriku uuenemist kiirendas, süvendas ja ulatuslikult laiendas.
Püüdlused uuendada Jee­suse Kristuse üht kirikut, toetudes evangeeliumile õigeksmõistust üksnes usu läbi, viisid evangeelsete kirikute tekkeni.
Evangeelsed kirikud «lähtusid uuest vabastavast ja kindlust andvast kogemusest evangeeliumiga. Astudes välja tunnetatud tõe eest, sattusid reformaatorid üheskoos vastuollu tolle aja kiriklike tavadega. Seepärast tunnistasid nad üksmeelselt, et elu ja õpetuse mõõdupuuks peab olema evangeeliumi algne ja puhas tunnistus pühakirjas.
Nad andsid üksmeelselt tunnistust Jumala vabast ja tingimusteta armust Jeesuse Kristuse elus, surmas ja ülestõusmises igaühele, kes seda tõotust usub. Nad tunnistasid üksmeelselt, et kiriku tegevuse ja kuju määrab ainuüksi ülesanne seda tunnistust maailmas edasi anda ning et Issanda Sõna jääb ülemaks igasugusest inimesepoolsest kristliku koguduse korraldusest.
Sealjuures võtsid nad koos kogu kristlaskonnaga omaks vanakiriklikes usutunnistustes sõnastatud usu Kolmainu Jumalasse ja Jeesuse Kristuse Jumal-inimlikkusesse ning tunnistasid seda uuesti». (Leuenbergi konkordia, 4)
See tunnistus on reformatsiooni kirikuid nende vahel valitsevatele erinevustele ja vastuoludele vaatamata alati ühendanud. Sellest on kasvanud kirikuteosadus, mida nad deklareerisid aastal 1973 Euroopa reformatoorsete kirikute konkordiaga ning milles nad mõistavad end kutsutuna ühisele tunnistamisele ja ühisele teenimisele tänapäeva maailmas. Ka alles 18. sajandil tekkinud metodisti kirikud jagavad reformatsiooni põhiveendumusi.
Evangeelium laseb hingata, ajab ära hirmu, kingib uue elu, teeb vabaks, avab silmad teiste hädale ja peletab kurbuse. Kus iganes ka seda meie keskel kogetakse, saavad meie seas elavaks reformatsiooni impulsid. Reformatsiooni hinnatakse kohaselt siis, kui kristlikud kirikud lasevad end juhtida evangeeliumil.
Evangeelium ajendab meid järele mõtlema: mida tähendab tänapäeval olla evangeelne kristlane? Mis muudab evangeelse kristluse teiste jaoks paeluvaks? Ent ka: kus oleme me evangeeliumile takistuseks? Kuidas saaksime olla kutsuvamad? Millised impulsid tulenevad reformatsioonist kiriku praeguseks kujundamiseks? Ja viimaks: mis järeldub kiriku reformatoorsest uuendamisest kristlike kirikute tuleviku ja kooselu jaoks?

Teel reformatsiooni juubeli poole peavad meid saatma sellised kogemused ja sellised küsimused. Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas täiskogu Firenzes julgustab oma liikmeskirikuid, et nad laseksid end ajendada kogemustest evangeeliumiga ning innustada evangeeliumi vallandatud küsimustel.
Täiskogu kutsub üles tähistama reformatsiooni juubelit 2017 ühiselt ning pakub projektiga «Europa reformata: 500 aastat reformatsiooni» selleks tuge ja koostöövõimalusi.
Reformatsiooni eesmärgiks oli Jeesuse Kristuse ühe kiriku uuendamine. 500 aastat reformatsiooni esitab kogu kristlaskonnale väljakutse küsida kõigist konfessionaalsetest piiridest ja erinevustest hoolimata selle kohta, mis on reformatsiooni tähendus «ühe, püha, katoolse ja apostelliku kiriku» jaoks.
Reformatsiooni meenutamine peaks aga ulatuma ka kirikutest hoopis kaugemale ning ärgitama kogu Euroopa avalikkust arutlema impulsside üle, mida reformatsioon on andnud ühiskonnale ja kultuurile.
Firenze, 25. september 2012

Saksa keelest tõlkinud
Thomas-Andreas Põder

Möödunud kuul toimus Firenzes Euroopa evangeelsete kirikute suurkohtumine, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas 7. täiskogu (vt EK 24.10.2012). Täiskogu lõpparuandes seisab, et kirikuosaduse nõukogule tehti soovitus viia läbi projekt «Europa reformata: 500 aastat reformatsiooni Euroopas».
Seejuures paluti teha koostööd oikumeeniliste partneritega, eriti roomakatoliku kirikuga, et reformatsiooni 500. aastapäev oleks kogetav olulise panusena oikumeenilisse protsessi. Täiskogu pöördus liikmeskirikute poole alljärgneva üleskutsega.