Öös on usku

Kevadistesse koolitöödesse uppununa avastasin 8. juunil korraldatud kirikute öö alles päev enne selle ürituse algust. Et paljud Tartu kirikud olid südaööni linnarahvale avatud, kujunes reede õhtupoolik mulle fantastiliseks elamuseks. Alustasin Karlova linnaosast ja teele jäänud pühakodadesse sisse astudes jätkasin teekonda koju Raadile. Tutvumised kirikuhoonetega, vaiksed palvehetked, muusikalised vahepalad, rõõmsad kohtumised ja jutuajamised usus erinevaid momente ning rõhuasetusi leidnud inimestega tekitasid helge ning rõõmsa oleku.
Loomulikult üritasin toimunut ka ratsionaalselt analüüsida. Esimese mõttena oletasin, et kirikute öö on konkureerimas samal õhtul alanud Euroopa meistrivõistlustega jalgpallis või ostuööga kaubanduskeskuses. Peagi aga heitsin selle mõtte kõrvale ning tunnistasin endale, et igakülgne konkurentsi rõhutamine ühiskonnas on ka minusse oma jälje jätnud ning mind sellelaadselt mõtlema mõjutanud.
Mingit konkurentsi kirikute öö ja nimetatud ürituste vahel ju tegelikult ei olnud, pühakoja külastamine oli võimalik nii enne kui ka pärast jalgpallimängu vaatamist või poes ostlemist. Oma esialgse mõtte korrigeerimine innustas mind antud teemal edasi arutlema.    
Üldisemalt tundub, et Piiblis öised usuasjad otseselt ei domineeri, kuid neid ei saa ka alahinnata. Näiteks evangeeliumi mõned võtmesündmused toimuvad öösel, meenutada võiks näiteks Jeesuse palvet Ketsemanis pärast püha õhtusöömaaega, kus jüngrid ei suuda temaga kaasa palvetada ja uinuvad (Mt 26:36–46, Lk 22:39–46).
Igapäevaelust tuleb meelde üritusi, kus usuasjadesse süvenemine on korraldatud öösel: pikaaegne baptistide liidu president Joosep Tammo on korraldanud meeste palveöid, kus ühise palve, arutelude ja sportimise tulemusena on üksmeelt otsitud, EELK noorteüritustel on arutelud ja musitseerimine kestnud hommikutundideni, aastaid toimunud teaduse ja religiooni kevadkoolis Põltsamaal on programmiliste loengute kõrval vähemalt sama tähtis öine arvamuste vahetamine.
Teadmisi ja kogemust jagavad ööd on populaarsed ka muudes elusfäärides. Teadlaste ööl püütakse teaduse saavutusi laiemale ringile arusaadavalt tutvustada, muuseumide ööl saab süveneda muuseumides talletatud esemelisse pärandisse, minu oma koolis Hugo Treffneri gümnaasiumis töötab väga hästi akadeemiliste ööde traditsioon, kui õpilased hakkavad õhtul ühiselt õppeainetega tegelema, targemad aitavad hädasolijaid, arutletakse õppeainete üle ka sügavuti ning hommiku poole ööd uinutakse.
Tulles tagasi kirikute öö juurde, tahaksin esmalt rõhutada seal tunnetatud ühtsuse ja vendluse vaimu. Ehk räägime vahel liiga palju õigeusklikest, luterlastest, katoliiklastest, baptistidest, adventistidest, nelipühilastest ja liiga vähe kristlastest. Kirikute ööga käis kaasas ka mõistmine, et teatud usuliste rõhuasetuste erinev tähtsustamine ei tähenda tingimata teistsuguste lähenemiste eitamist, vaid kokkuvõttes hoopis võimalust igal inimesel oma usuline tee leida.
Viimaks tahaksin peatuda veel kirikute öö sõnumi praktilisel poolel. Enamasti polnud külastatud pühakojad puhtusest läikivad steriilsepoolsed hooned, vaid ruumid täis elu ja igapäevaseid toimetamisi. Meelde jäid ka ehitusjärgus krüpt, selgelt kitsaks jäänud palvesaal, veel spordisaali jooni kandev pühakoja põrand, tuvide väljaheidete jälgedega torn, paljudes kohtades seintel ja laudadel lebavad laste joonistused jne.
Üheltpoolt oli see sõnum külastajatele, et kirikutes on hulga kohti, kuhu igaüks saab parandamiseks või aitamiseks oma õla alla panna. Veel enam aga võisid need elulised ruumid mõjuda koos seal toimetavate lahkete ja naeratavate inimestega. Mõtlen siin eelkõige elustiili eeskujuna.
Nimelt tõi möödunud nädal ka süngepoolse uudise. Tervise Arengu Instituudi direktor Maris Jesse rääkis ümarlaual «Eesti rahva kestmine», et mullu Eestis surnud ligi 15 000 inimesest veerand ehk 3700 suri enneaegselt ehk enne 65. eluaastat. Nende hulgas oli üle 2700 mehe.
Jesse sõnul on Eesti meeste varase suremuse konkreetsed tagajärjed näiteks sündimata lapsed noorelt surnud meestelt, ilma toitjata ja isata jäänud pered ning oluline vaesusrisk pensionieas naistele, kes peavad oma püsikulud kandma üksi. Võib-olla oleks kirikute öö üheks praktiliseks sõnumiks ühiskonnale, et tsiteeritud numbreid on võimalik elustiili korrigeerimisega muuta. 
Usun, et paljud said reede õhtupoolikul sarnaselt minuga pühakojast pühakotta käies kogeda palverännaku vaimu ning tahaks häid asju kogeda veel ja veel. Nii jään ootama järgmist kirikute ööd.

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist