Konservatiivsus keskel ja äärel

Oma artiklis «Täidesaatva võimu usk» (EK nr 21, 9. mai) käsitleb Alar Kilp küsimust, mille suhtes on siinkirjutaja pigem ettevaatlik kui radikaal.
Selle küsimuse võib sõnastada järgmiselt: milline on suhe ilmaliku võimu ja usulise põhimõttekindluse vahel? Esimest kannab näiteks kehtiva seadusandluse loomine ning tema kaitsmine. Teine rajaneb mingil vaimsel õpetusel või arusaamal – näiteks et patt ei leia andeksandmist, kui puudub kahetsus või viimase asemel valitseb ükskõiksus kahetsuse vormi põhjendamisel.
Hetkel olen ma ettevaatlik konkreetse tööülesande tõttu. Nimelt tuleb mul kirjutada Ida-Viru venekeelsetele elanikele Eesti kultuurist nõnda, nagu see on just sealkandis vanades piirides sündinud ja arenenud, sealhulgas keelemees Henn Saarist (sündinud Narvas) kuni filoloog Paul Aristeni (sündinud Rääbisel Torma ja Laiuse vahel).
Mõlemad olid rahvuslased, kuid nõukogude võimu poolt represseeritud. Konfessiooni poolest kuulus Paul Ariste Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku alla ning teda mattis preester Johannes Keskküla.
Kuidas kirjutada sellest nii, et tõde poleks maha salatud, sest päris kindlasti ei represseerinud Aristet Eesti rahvuslased, vaid ikka nõukogude võimu käsualused, tüübilt noodsamad, kes represseerisid ka lätlasi, valgevenelasi, Russiinimaa ehk Taga-Karpaatia ungarlasi, vadjalasi jpt?
Ei ole teada, et ükski nendest, kes Paul Aristet jt represseerisid, oleks oma tegu kahetsenud. Kui Paul Ariste neile sisimas andeks andis, siis tõenäoliselt seepärast, et nii hakkas tal endal kergem.

Konservatiivsuse «õppekava»
Konservatiiviks saab end nimetada ikkagi alles täiskasvanud inimene, selline, kes on oma töö ja varanatukese pealt kogenud põhimõttekindluse maksumust. Ta ei pea olema konservatiiv, aga ta teab vähemasti selle hinda.
Saksa konservatiivsuse on kujundanud mitu usulist õpetust ja nii on mul kahju, et Teise maailmasõja lõpust ning Saksamaa kapitulatsioonist on Eestis kättesaadav tohutu hulk toorest propagandat ja mälestusi sõjaliste operatsioonide kohta, mitte aga töid kristlusest kui vastupanuliikumisest nii hitlerismile kui ka Saksamaa okupeeritusele.
Kuna tegemist oli ideoloogilise vastasseisuga, siis seda ongi raske uurida ning inimesed ei tahtnud, et kõik oleks teada. Kahjuks ei ole läbilõike-eestlasele seetõttu aga ka arusaadav, milles seisnes tookordne, 1940. aastate lõppu kuulunud kristlik sotsialism, ilma milleta ei ole Euroopa konservatiivsus palju rohkemat kui silt.
Küsimus pole veel ühes õppeaines või teoloogilise paradigma visandamises läbi erinevate õppeainete. Probleemiks on suhtumine sinu omast teistsugusesse maailma või, täpsem olles, pidevas töös selle kallal, mille poolest maailm väljaspool sind teistsugune on.
Konservatiivsuse mõistmiseks ei piisa eeldusest nimetada kas või mõnigi traditsioon, millel ta rajaneb. See võib olla perekonna kokkukuuluvus, mis ei nõua alustuseks enamat, kui et sa tead, kuidas käib kellegi teise-kolmanda jne käsi, ega lähtu sellest, kuidas see sulle isiklikult kasulik on.
Erakondlik kokkukuuluvus on Eestis paraku märksa punktiirsem: parteide vahetamist on liiga palju. Veelgi katkendlikum on meie konservatiivide kuulumine Euroopa Rahvaparteisse kui iselaadsesse metaerakonda, sest väga raske on nimetada nende programmist mõnda niisugust punkti, millel oleks otsene vaste Eesti poliitilise tegelikkusega.
Isegi kui konservatiivid moodustavad barjääri vastu äärmusliikumisi, ikkagi ei selgita see konservatiivide ühtsust etniliselt tugevasti liigendunud ja elukoha poolest väga mobiilse elanikkonnaga Euroopas, mille idapiir on tegelikult lahtine.
Teise maailmasõja järel oli sakslaste jaoks konser­vatiivsuse barjäärifunktsioo­nist aga olulisem tema (oku­p­atsiooni)tsooniülene mis­sioon, mis igatahes ei rõhutanud sõda kui möödaminevat episoodi «kokkuleppega» see kõik unustada.

Kohustus ja iseseisvus
Konservatiivsus ei ole kohustus, küll on seda tema põhimõtete järgimine siis, kui ta on võetud omaks näiteks maaomandi suhtes.
Eesti konservatiivsuse aluseks ei ole üldiselt suur- ega isegi normaaltalu. Sagedamini rajaneb ta mõisakesel Horatiuse moodi – 0,4 ha ehk nõukogudeaegse pärandina õueaiamaal (vrd: Satiirid II, 6: «See oli just minu soov: tükk põldu, mil mõõdukad mõõtmed, / aed ning läte, mis on maja juures ja vett üha uhkab, / natuke metsagi mäel lisaks veel»).
Veelgi sagedamalt lähtub konservatiivsuse materiaalosa meil korteriomandist, mis ainuüksi juba ühe trepikoja ulatuses võib tähendada elamist väga heterogeenses keskkonnas (lihtsaim näide – kui ühe korteri omanik viibib pikemat aega välismaal ja teenib oma igapäevast leiba seal).
Nimetades sellise konservatiivsuse alust tema keskmeks, näeme konservatiivsuse ääri tegelikult seal, kus asub seesama kese ajalooliselt, nimelt nn vanades demokraatiates Lääne-Euroopas. Tuua sealt konservatiivsus kaasa on nagu vedada turismireisilt mõnd meenet. Meie aga tahame olla iseseisvad!

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane