Valimised – keda see huvitab?

Käesoleva aasta lõpus või hiljemalt uue aasta alguses peavad kõik EELK kogudused viima läbi juhtorganite (nõukogu, juhatuse, revisjonikomisjoni/revidendi ja sinodisaadikute) valimised. Kuigi see tundub olevat rutiinne ja tavapärane tegevus, ei ole see siiski midagi, millesse võib suhtuda kergekäeliselt või pinnapealselt.
Iga koguduse praegune juhatus ja nõukogu peavad tõsiselt kaaluma, milline saab olema uue juhtorgani koosseis ning kes ja kuidas hakkab oma otsustega suunama koguduse tulevikku järgneval neljal aastal. Kes teab, äkki on nende otsuste hulgas mõni selline, mis võib määrata koguduse saatuse sajanditeks, mõnel pool võib vastamist oodata küsimus: olla või mitte olla? Kas on neid, kes on valmis vastutama selliste otsuste eest?
Viimastel kuudel on käinud ühiskonnas üsna elav arutelu noortele valimisõiguse andmise, täpsemalt valimisea langetamise üle. Olukorras, kus iga valimisperioodiga väheneb aktiivsete kaasalööjate arv ning isikute valmisolek vabatahtlikuks vastutusrikkaks tööks koguduse juhtorganites, tuleks asuda arutlema selle üle, kas meilgi poleks aeg kaaluda valimisea alandamist.
Praegu on valimisea alampiir nii riigis toimuvate kui ka kiriku juhtorganite valimistel jäänud püsima meie vanavanemate leeriea tasemele. See tähendab, et valla- või riigikogu, aga ka koguduse nõukogu oodatakse valima noori, kellel eluaastaid vähemalt 18. Kehtivad riigi- ja kirikuseadused lubavad praegustel noortel oma kogudusliku kuuluvuse üle iseseisvalt otsustada (lahus oma vanemate arvamusest) juba alates 15. eluaastast. Siin on ilmselge vastuolu – leerikursuse lõppedes tunnistame noore inimese juba 15aastaselt usuliselt küpseks ja vastutavaks, kuid koguduse nõukogu ta veel valida, rääkimata sinna kandideerimisest, ei saa.
Loomulikult võib selle küsimuse toomine kiriku konteksti tunduda meelevaldne ja enneaegnegi, kuid arvan, et mõtlema võiksime sellele hakata küll. Kindlasti võiks valimiste üle arutleda juhatuste ja nõukogude liikmed oma sügisesel konverentsil, sest see puudutab esmalt just koguduste ilmikjuhte. Teema võiks püstitada ka suvistel kiriku noortepäevadel võtmes, kas noored oleksid huvitatud koguduse juhtimise tasandil enam kaasa rääkima.
Aktiivsete inimeste vähesus on tõsine probleem. Juba praegu on meil kogudusi, kus kolme aasta jooksul pole suudetud valida revidenti või revisjonikomisjoni liikmeid, sest inimesi, kes oleksid vastutust valmis kandma, pole tillukestes kogudustes võtta. On olnud juhtumeid, kus juhatusest või nõukogust lahkunud liikme asemele pole olnud võimalik valida uut, sest pole kedagi võtta. Kogudused kuivavad kokku ja kandideerijate ning valijate arv on piiratud. Lisapiiranguks on ka kandideerija/valija vanus. Ma ei arva, et valimisea langetamine koguduste juhtorganite valimistel tooks juurde hulganisti uusi aktiivseid inimesi, kuid see võib kaasata siiski mõne aktiivse noore. Kas või kirikuga perekondlikult seotud noorte hulgast, kellele kiriku keskkond on tuttav ning kes oleks valmis aktiivselt panustama ka koguduse administratiivses töös. Kogudusedki vajavad põlvkondade vahetumist.
Valimised ei ole ainult kirikuvalitsuse huvi ega ka ainult koguduste vaimulikke puudutav. See on esmalt koguduste juhatuste ja nõukogude küsimus. Just seetõttu palusin konsistooriumi nimel valimiste teema juhatuseesimeeste sügisese konverentsi päevakorda lülitada. Loodan, et ettepanek leiab ka toimkonna toetuse. Konsistooriumi kantseleis oleme pidevalt sunnitud lahendama mitme koguduse probleeme, millele lahenduse otsimine peaks olema esmalt juhatuse või nõukogu pädevus.
Tõdeme, et elementaarsed asjad tunduvad paljude jaoks võõrad ja ennekuulmatud, kuigi juhtorganite liikmetelt võiks eeldada suuremat pädevust. Just selle pärast on vaja valimistele rohkem tähelepanu pöörata, et inimesed oleks informeeritud, aga ka paremini ette valmistatud nendeks ülesanneteks, mis neid pärast valimisi ees ootavad. Koguduste jätkusuutlikkuse võti ei ole peidus konsistooriumi sahtlis, vaid peitub kohalike inimeste valmisolekus ja pühendumises kogudusetööle ja seeläbi Jumala teenimisele. Loodan, et koguduse juhid, nii praegused kui tulevased, mõistavad seda.

Urmas Viilma,
kantsler