Riik algab usust

Kui selline mõtteavaldus meie sekulaarses ühiskonnas välja käia, siis tekitab see arvatavasti reaktsioonilise vastukaja, mitte aga sisulise diskussiooni.
Vestlesin kord ühe teenistuskaaslasega kaitsejõududest, kes nagu uudishimulik laps uuris, kuidas on olla usklik. Loomulikult lisas ta, et tema küll millessegi ega kellessegi ei usu. Selle peale soovitasin tal eriala ja töökohta vahetada, sest ei saa olla meie riigi teenistuses, kui tal pole meie riigisse usku. See ajas teda pisut segadusse ja ta väitis need kaks täiesti eri asjad olevat.
Tegin talle siis «puust ja punaseks» – iga riik saab alguse usust ideesse oma riigist. Tõin näite Vabadussõjast, kus meie koolipoisid läksid endast arvuliselt ja varustatuselt ülekaalukama vastase vastu. Nad olid aga varustatud kõige olulisemaga, mis puudus vastasel – usuga.
Kui neil poistel oleks usu asemel vaid kaine ja kalkuleeriv arvestus, oleks nad arvatavasti vabatahtlikult rindelemineku asemel Läänemere teisele kaldale putkanud. Seega on riigil ja selle kaitsel usuga palju rohkem pistmist, kui esmapilgul tundub. Kui selline ususeeme on inimeses juba idanema hakanud, siis on aja küsimus, millal see saab ka vaimuliku mõõtme.
Kas 2012. aastal meie Maar­jamaa koolipoistel ja -tüdrukutel ka sellist usku on?
Riigikaitseõpetus on äärmiselt oluline tegur noorte väärtushinnangute kujundamisel. Riigikaitsetundides saavad õpilased esmalt vajalikud teadmised astumaks Kaitseliitu, minemaks ajateenistusse või asumaks õppima kõrgemasse sõjakooli.
Ma ei arva, et meie üldhariduskoolides peaks midagi sõduri baaskursuse taolist läbi viima. Selle jaoks on Kaitseliit ja kaitseväe väljaõppekeskused. Riigikaitseõpetaja esmaseks ülesandeks pean isamaaliselt meelestatud ühiskonnateadliku kodaniku kasvatamist, kes oskaks näha «suuremat pilti» sellest, mida on vaja teha meie riigi ja rahva edenemiseks.
See on kompleksne ülesanne, selgitada õpilastele totaalkaitse põhimõtet, mis lähtub sellest, et riik on meie kõigi oma ja igaüks saab ja peabki panustama kodumaa kaitsesse.
Nii saab iga õpilane anda oma osa sellega, et ta esmalt austab oma ema ja isa, õpetajaid ja kaasõpilasi, kuni arusaamiseni sellest, et päästeametnikud, politseinikud, kiirabitöötajad ja paljud teiste elualade esindajad, kes iga päev meie kodakondsete teenistuses seisavad, on üldises riigikaitsetöös sama olulised kui sõdurid, kes saavad väljaõpet kodumaal või on välismissioonidel.
See ainekursus on ka omamoodi sissejuhatus usulisele kasvatusele. Kahetsusega pean nentima, et meil on üheselt lahti seletamata mõiste «ususõda», mida käsitletakse esmalt kui religioonidevahelist konflikti. Kas see on religioon, mis paneb teist inimest tapma, tsiviilelanikke õhku laskma? Pigem mitte. See on eelkõige ideoloogia, mille elluviimiseks kasutatakse religiooni kui töövahendit.
Ususõdadest saame rääkida ideoloogilisel pinnal, aga mitte religioossel. Oktoobrirevolutsioon oli samavõrd ususõda – kommunistidel oli ju väga tugev usk oma ideedesse.
Ikka ja jälle kerkib õpilaste hulgas esile rahvusküsimus. Ma ei pea õigeks marurahvuslikku suhtumist, millega me endid kellelegi vastandame ja sellega juba eos igasuguse võimaluse dialoogiks ja koostööks maha matame. Muidugi peab teadma, mis või kes on meie peamine oht julgeolekule ning iseseisvusele ehk meie peamine taktikaline vastane.
See aga ei tähenda, et kõik naabriga bioloogiliselt või kultuuriliselt seotud inimesed peaksid sellega samastuma. Alatasa tuleb õpilastele teha selgitustööd, kui erinevad võivad inimesed olla, aga nad on ikkagi eestimaalased ja Eesti on meie ühine kodu. Ka Kristus ei küsi rahvust ega nahavärvi, määrav on usk.
Kui Jumal lubab, siis 23. veebruaril tuleb Otepää gümnaasium täies koosseisus kirikusse vabariigi aastapäeva tähistama. Nii see on olnud ajast, mil Otepää koguduses teenistusse asusin. Mõnes mõttes hoopis suurema vastutusega astun ma samal hommikul Tartus Annelinna gümnaasiumi koolipere ette, et anda edasi sõnum, mis on mõeldud kõigile eestimaalastele: me usume vabadusse, oma riiki, oma rahvasse kõikjal Eestimaal. Aidaku meid selles Jumal ja head Eesti vabariigi sünnipäeva meile kõigile!

Marko Tiirmaa,
Otepää gümnaasiumi riigikaitseõpetaja