Jaan Undist Marju Lepajõeni

18. jaanuaril tuhastati Tartus rohkem kui paarkümmend aastat Tartu ülikoolis kreeka ja ladina keelt õpetanud mag. phil. (1999) Jaan Undi põrm. Ärasaatjaid oli palju, eriti just nooremaid – kuigi Jaan Unt ei olnud tribuun ega esinenud suurele kuulajaskonnale ja ei lahkunud teisele poole üle Lethe ka keset akadeemilist tööd.
Ta tõmbus tagasi juba aastate eest, ümbritsetuna perekonnast, muusikasalvestistest, Venemaa tv-st, sigarettidest ja mõnest õllest. Rabandused ei lubanud rohkemat. Ta oli autoriteet ning etalon vaiksel viisil, mitte soovikontserdina ja igaühele lugeda.

Keele sees
Ei mäleta, et Jaan Unt oleks vanu keeli õpetades soovitanud neis kümmelda. Tema järgi pidi keel voolama inimesse aegamööda, ent pidevalt, ja jõudma esmalt grammatikani tähenduses «vormiõpetus». Et see nii läheks, selleks tuli vormiõpetus esmalt enesele selgeks teha, kas või tuupimise hinnaga.
Jaan Unt nõudis niisiis tööd keele kallal – tema, kes ta väliselt ei jätnud sugugi mitte jäägitult tööle andunud raamatukoi muljet! Tema autoriteetsus sai põhineda õpilastepoolsel äratundmisel, et sama oli nõudnud Jaan Unt ka eneselt, ainult et teistega koos tollases Leningradis konkureerides.
Kogemata ei oleks Jaan Unt saanud ülesannet kirjutada/koostada Marcus Aureliuse (121–180 pKr) mõtiskluste venekeelsele tõlkele (1985; 2. tr 1993) väga autoriteetses sarjas «Kirjandusmälestised» kommentaarid ja registrid. Too väljaanne oli veel töös, kui terve teose tõlge eesti keelde koos põhjaliku saatematerjaliga ilmus Jaan Undilt aastal 1983.
Ajaliselt oleks Jaan Unt jõudnud veel lugeda Juune Holvanduse intervjuud mag. phil. (1996) Marju Lepajõega siinses lehes (2. nov 2011), kuid Marju Lepajõe tutvustab oma raamatut «Roomlaste taltsutamine» koos käesolevate ridade autori järelsõnaga «Õpetlane tee ääres» (lk 503–513) avalikkusele juba pärast Jaan Unti. Intervjuus kirjeldab Marju Lepajõe otse, kuidas nägi välja keele õppimine Undi moodi, s.t keelde minek grammatika kaudu. Siin annab vaielda, sest suvalisse valdkonda niisugune tee ei sobi.
Näiteks on mul väga raske kujutleda hariliku nelgipuu (Syzygium aromaticum) tundmaõppimist ilma praktiliste töödeta botaanikas, meditsiinis ja kulinaarias, väljaspool kõrgemate taimede morfoloogiat ning nende kirjeldamist ladina, saksa ja eesti keeles.
Pole küll ilus, aga peab tunnistama, et väljaspool vormistikku mõnedes fraasides ma käänata ega pöörata ladina keeles ei oska ega tunne ka botaanikat vähemasti ühe liigi, olgu selleks sarikalised (Apiaceae), piires. Erinevalt Jaan Undist mina neis asjus vaba ei ole, iseäranis sünonüümikas.

Keelest ellu
Kreeka tähestikku võib pähe õppida ka mõnest matemaatikaraamatust, näiteks Jaan Reimandi ja Kalle Velskri kogumikust «Valemeid matemaatikast» (6. tr 1999, lk 128) või Peeter Puusempi õpikust «Lineaaralgebra» (2. tr 2008). Keemia- ja füüsikaõpikud tervet tähestikku ei näi andvat, ent on tõsi: osa tähestikust ning isegi mitmed mõisted (nt isotoop) ja füüsikaliste konstantide (nt tihedus, eritakistus, lainepikkus) tähised tuleb omandada ilma grammatikata, «lihtsalt» õpetaja selgituse peale.
Jaan Undi tee eesti keelest ladina keelde oli proosalisem. Ta sai vaevalt kümneseks, kui eesti keeles ilmus üks tema lemmikteoseid, Alexandre Dumas’ «Kolm musketäri» (1957). Selle peatükk «Aramise väitekiri» sisaldab tosinkond ladinakeelset fraasi, neist paar ilma tõlketa. Aasta või kahe möödudes jõudis ta matemaatikas trigonomeetriani, mis võis ollagi esimene kreekakeelne sõna, mida Jaan Unt tundma õppis. Siin pole tähtis, kas see just oli «trigonomeetria» või hoopis «Pythagorase teoreem», oluline on, et kreeka keele juhuslikud alged tulid kõrvalt, mitte keele enda omandamise kaudu.
Tahtes olla põhjalik oli Jaan Undi jaoks ootuspärane liita need siit-sealt sugenenud alged tervikuks ehk jõuda keeleni. Igaüks ennast nii kaugele ei pinguta – kuid oleks ekslik arvata, et niisugune pingutamine muutnuks Jaan Undi väljavalitult kõrgiks. Ta oli suverään, aga mitte üleolev.
Kordamata siin seda, mis on kirjutatud saatesõnas Marju Lepajõe raamatule, täpsustan, et ka tema on tulnud kreeka keele ja UT juurde väljastpoolt tunniplaani, ülikoolis sootuks muud õppides. Varem või hiljem jõuab ta küsimuseni, mis saab kreeka keelest Eestis edasi.
Praegu on meil kasutada Jaan Undi «Kreeka keele õpik algajaile» (1998), Epp Tamme «Vanakreeka keele õpetus I» (2. tr 1992), Marju Lepajõe enda «Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik» (3. tr 2011), anonüümne sissejuhatus kreeka keelde koos sõnastikuga eestlastele ja venekeelsetele Albert Valdese ja Johannes Voldemar Veski teoses «Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat II» (1983, lk 382–411) ning peatükk «Ladina sõnu kreeka vastetega» Kaarina Reinu raamatus «Ladina keel meditsiinierialadele» (2008, lk 160–162).
Puudust tunneb minusugune kreekakeelsest alfabeetilisest süstemaatikast füüsikas, kus see küll ei olegi Marju Lepajõe ülesanne.
Tööd jätkub. Esmajoones on vaja juurde õpilasi.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane