Rahukunstist

Religioonid toovad maailmale rahu või on usk hoopis kõigi sõdade algpõhjuseks. Meie avalikus arvamusruumis on sageli viimane väide häälekam. John Lennon unistas oma laulus «Imagine» rahust maailmas, mis saab võimalikuks siis, kui pole enam riike, religioone ja omandit, mille nimel inimesed oleksid valmis teisi tapma ja ise surma minema. Unistuseks selline maailm ilmselt jääbki. Igavene rahuriik, kus taome oma mõõgad sahkadeks ning rahvas ei tõsta enam mõõka rahva vastu, ootab meid prohveti lubaduse järgi viimseil päevil. Seni peame toime tulema maailmas, milles tuleb leida tasakaal Jeesuse sõnade «Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka» ja lubaduse «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile» vahel.
Traditsiooniliselt veebruari esimesel nädalal toimus ka tänavu rahvusvaheline peakaplanite konverents, millest siinkirjutajal koos Kaitseliidu peakaplani major Aivar Sarapikuga oli rõõm osa saada. Sedakorda juba 23. konverentsi toimumiskohaks oli valitud veel praegugi kuuliaukudest puretud hoonetega Bosnia ja Hertsegoviina pealinn Sarajevo. Konverentsi teema «Religioossed liidrid rahuehitajatena» tekitas kindlasti korraldajamaale, kus erinevate religioonide ja kirikute esindajad veel hiljuti möödunud sõjas õnnistasid oma poole sõdureid ja relvi võitluseks teiste vastu, üsnagi vastakaid küsimusi.
Kohalik islamikogukonna liider rõhutas, et islami kui religiooni aluseks on rahu ja julgeolek. Rahusõnumi keskset rolli kuulutasid ka kohalikud katoliku ja õigeusu kirikute esindajad. Kõneldi, kuivõrd oluline on «püha sõja» asemel rääkida «pühast rahust» ja «õiglase sõja» asemel «õiglasest rahust».
Vaatamata konverentsil kõlanud õilsate üleskutsete rohkusele olid kohalikud kristlike kirikute kaplanid eravestlustes rahu küsimuses tunduvalt pessimistlikumad. Kuid ka muslimitest kaplanid tunnistasid, et sõjas osalenud pooled vaatavad olnud sõjakoledustele läbi oma ajaloolise seletuse ja rahvast ühendavat ajaloolist tõde ei olegi võimalik luua.
Konverentsi peaesinejaks oli dr Eric Patterson, kes on religiooni, rahu ja maailma suhete Berkley keskuse direktor. Keskuse uuringud näitavad selgelt seda, et vaatamata läänemaailma sekulariseerumisele toimuvad maailmas sootuks vastupidised arengud. Usklikkus ja religiooni mõju kasvab jõudsalt. Samal ajal on vähenemas valitsuste ja poliitikute mõjuvõim näiteks Araabias ja Venemaal kui ka kogu maailmas. Üleilmastumise ja interneti mõjul jõuab aga maailmas toimuv üha kiiremini iga inimese teadvusse ja igapäevaellu. Majanduslik reaalsus arvestab pigem jõuga, millel on maailmas enam mõjujõudu, ehk siis üha enam religiooni ja religioossete liidritega. Kas see tähendab maailmale rahu või hoopis sõja­ohu suurenemist, sellele ei osanud peaesineja vastata.
Ometi on Bosnias ja Hertsegoviinas just religioonide pinnal märgata enam koostöövaimu kui näiteks poliitikas. Relvajõududes teenivad kõrvuti islami, õigeusu ja katoliku vaimulikest kaplanid ja rahu ning andestuse sõnum kõlab eri uskude pühakodades tunduvalt sagedamini kui poliitilisel areenil, kus vastuolusid püütakse valimisvõitluses ära kasutada.
Kohalik muslimite liider lõpetas oma sõnavõtu tarkade sõnadega, mida meiegi võiks kuulda võtta: «Poliitika on liiga oluline, et see jätta vaid poliitikute juhtida, religioon on liiga väärtuslik, et see jätta vaid vaimulike pärisosaks, ja sõja ning rahu küsimus on liiga ohtlik, et see jätta üksnes kindralite otsustada.»
Keegi on öelnud, et sõda algab palju varem, kui lastakse esimene püssikuul, ning lõpeb tükk maad hiljem, kui viimane kuul oma töö teeb. Rahu ja sõja võitlus meie hingedes ja ühiskonnas ei lõpe ilmselt kunagi. Kui parasjagu ei käigi sõda surmavate relvadega, on lahingud majandus- ja inforuumis meie igapäevaelu koostisosaks.
Evangeelium ütleb: «Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.» Ärgem jätkem siis sõja ja rahu küsimusi üksnes poliitikute, vaimulike ega kindralite otsustada, vaid teeme igaüks kõik selleks, et rahu meis enestes ja meie ümber rohkeneks ning konfliktid väheneksid. Püüdkem meiegi Jumala lastena sõjakunsti kõrval saada tugevaks just rahukunstis.

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan