Eelarvamuste kammitsad ja vaimukas vaimutarkus

Jaanuarikuisele piiblikursusele sõites haistsin tavalisest igavamat nädalavahetust. Teemaks oli meeskonnatöö ja lektoriks peapiiskop Andres Põder.
Eks ole neid loosungilisi heietusi meeskonnatöö teemadel küllalt kuuldud, seepärast polnud ka usku, et eesootav midagi uut ja põnevat pakub. Eriliselt hoogsat etteastet ei lootnud ka Andres Põderilt.
Üllatus sai osaks juba reede õhtul, mil kursuse pererahvas pani meid mängima teemasse sissejuhatavat mängu. Olen üldiselt kannatlik inimene, aga esmapilgul totrate reeglite järgi kulgenud mäng, kus 15 inimesel tuli viie inimese moodustatud ringist teadmata reeglite järgi välja pääseda, ajas täiega närvi.
Need, kel õnnestus ringist koba peale reegleid täites välja pääseda, pidid sinna sisenema kohe, kui keegi üritas ringist väljuda, rikkudes reegleid, millest tal aimugi polnud. Eriti depressiivselt mõjus, et meil polnud luba ka üksteisega rääkida. Kirjeldatu on üsnagi eluline, kas pole? Ülesanne on, lahendus peitub üksmeeles, aga puudub mõistmine ja oskus end omavahel mõistetavaks teha.
Pärast hetkelist kaost saime aru, et vedamise peale ringist välja pääsedes rõõmust käsi hõõruda oli täiesti mõttetu. Mäng pöördus ringivangide kasuks alles pärast seda, kui hakkasime üksteise väljumisi jälgima ning taotlesime pigem kaaslase kui enda väljapääsu.
Kui ka viimane osavõtja lõpuks mängujuhtide protestikisata väljas oli, juubeldasime ühise meeskonnana. Rõõm oli veelgi suurem, kui mängujuht teatas, et enamik gruppe ei mängigi seda võiduka lõpuni. Piiblikooli meeskond tegi ära!
Uued ahhaa-elamused tulid koos Andres Põderiga, kellelt hakkas vaheldumisi pudenema nii organisatsiooni juhtimise tarkust kui ka vaimukusi. Pika ja akadeemilise lõigu juhtimisest, kollektiivitööst, delegeerimisest ja usaldamisest lõpetas peapiiskop tõdemusega, et risk jääb alati, sest inimene ongi üks suur risk ning inimesega töötades tuleb talle riskist hoolimata võimalus anda.
Oli kergendav kuulda, et püha rahulolematus koguduses on täiesti aktsepteeritav, kuid hoidke armsad selle eest, et see ei kasvaks üle pühaks vihaks.
Kursuse anonüümsetelt tagasisidelehtedelt pärinevad arvamused märkisid, et mitmedki üllatusid peapiiskopi lektoriannist.
«Ettekannet kuulates mõistsin, kui oluline on oma meelekindluse ja tugevuse säilitamine koguduse liikmete ja töötegijate eriarvamuste põrkumisel. Kriitikameeleski tuleb keskenduda ühistele väärtustele,» märkis üks kursuslane.
Paljudele oli seekordne kokkupuude kõrge vaimulikuga esimene nii vahetu kontakt. Mõtteainet saime kaasa küllaga ning boonusena ka mõnusa teadmise, et meie peapiiskop on üks muhe inimene.

Margit Õkva,
ajakirjanik