Aadama itkust tornikellade lauluni

Lõppenud aasta anno Domini 2011 jääb lisaks paljudele muudele asjadele ajalukku ka sellega, et koos Soome endise pealinna Turuga oli Tallinn üheks Euroopa kultuuripealinnaks. Ma usun, et paljud meie lehelugejadki said sellest ühel või teisel moel osa.
Kui kultuuripealinna aastale 22. detsembri õhtul ametlikult punkt pandi, kujunes üheks oodatumaks sündmuseks Margo Kõlari «Tornikellade laulu» esmaesitlus. Heliteost, mille instrumentideks olid Tallinna südalinna 10 kiriku 47 tornikella, kuulasin Vabaduse platsilt, sest just sinna olid kõikide kirikukellade hääled võimendatud. Jaani kiriku fassaadil jooksnud videoprojektsiooni värvide- ja kujunditerohkus mängis samal ajal sellele loole ka oma osa visuaalselt kaasa.
Midagi nii uudset ja innovaatilist ei ole vist mujal veel keegi välja mõelnud. Et tegemist oli jõulueelse ajaga, mõjus «Tornikellade laul» just selles kontekstis paljude kuulajate jaoks erilisena.
Vähem mäletatakse ehk seda, et Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna aasta sisuliseks avalöögiks loeti Arvo Pärdi «Aadama itku» esiettekannet 7. juunil 2010 Istanbuli endises Hagia Irene kirikus. Pärt, üks tänapäeva maailma tunnustatuim helilooja, lõi selle teose omamoodi sillana, mis pidi ühendama mitte ainult kahte järjestikust kultuuripealinna Istanbuli ja Tallinna, vaid ka kahte maailmareligiooni, kristlust ja islamit.
«Aadama itku» sõnum on, et väljaspool paradiisi ei ole armastust. Seal kehtib vaid tugevama õigus ja kavalama kangus. Aadama ehk inimese resp. inimkonna kurbloolus on selles, et ta on kaotanud kõige olulisema, Jumala armastuse. Esiettekandel viibijad on meenutanud, kuidas samal ajal väljas sadanud tugev vihm veel omakorda teose sõnumit võimendas.
7. detsembril toimus riigikogu konverentsisaalis kümnes Eesti palvushommikusöök, millel osalesid paljud meie riigi- ja omavalitsusjuhid ning kirikute esindajad. Seekordne peakõneleja oli europarlamendi saadik Tunne Kelam, kes ütles otse välja, et praegune Euroopa majanduskriis on oma olemuselt väärtuste kriis. Me oleme kaotanud usu väärtustesse. Kelam meenutas omaaegse Prantsusmaa välisministri, Euroopa Liidu isaks peetud Robert Schumanni mõtet, et lääne demokraatia saab olla kas kristlik või seda ei olegi olemas.
Me kurdame sageli ka siin oma kodutanumal õhtumaise kultuuri allakäigu üle ja peame endid Euroopa usuleigemaks rahvaks. Tundub, et sellega kipume kohati isegi liigselt eputama, sest millegagi tuleb ju silma paista. Kui paremat ei ole, kõlbavad ka negatiivsed võrdlused. Kõige selle taustal oli väga sümpaatne, et kahe sügavalt uskliku helilooja, Arvo Pärdi ja Margo Kõlari nii erinevad vaimulikud heliteosed raamistasid Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna aastat.
Kui Aadam nutab armastuse puudumise ning jumalatus maailmas valitseva kurjuse ja vägivalla üle, siis kirikukellade laul kõneleb lootusest, mida Jumal oli jõuluööl maailmale kuulutanud. Et tee kaotatud paradiisi on avatud, tõkkepuu on kõrvaldatud ning Aadama itk võib lõppeda.
Jõuluajal olid meie kirikud taas rahvast täis, neile kuulutati, et tee paradiisi on avatud. Et enamik ei julge päriselt sisse astuda, ei ole mitte paradiisi või selle viga, et nad ei tahaks sinna jõuda. Jeesus ütleb, et «kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad» (Mt 7:14).
Paradiisi väravast ei pääse keegi sisse oma isekuse ja patukoormaga. Need tuleb enne maha panna. Kadunud poeg jõudis tagasi isakoju tänu sellele, et ta teadis, mis võiks teda armastuseta maailmast veel päästa. Ta läks koju tühjade kätega ja lootis vaid isa halastusele, kuid leidis eest armastuse, mida polnud millegagi ära teeninud.
Möödunud aasta paljud positiivsed kogemused meie kiriku ja koguduste elus lubavad loota, et ka alanud armuaasta pakub meile rohkelt uusi võimalusi. Kasutagem neid siis Jumala auks ja kaasinimestele õnnistuseks.

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees