Lootust peab pälvima

«Jõululaupäev perega veedetud, mis edasi?» küsis nädalavahetuse Postimehe nädalalõpulisa Arter, olles mures oma lugejaskonna ajaviite pärast. Ühe võimaliku tegevusvariandina nimetatakse ka kiriku külastamist. Vabandavalt põhjendades, et kas või jõulutunde tekitamiseks.
Advendiaja lõpusirge uudiseks number üks on veebiajakirja Kirik & Teoloogia ilmumine. Nimekatest usuteadlastest koosnev toimetajaskond kinnitab püüdu anda panus kiriku nähtavamaks ja teoloogilisemaks muutmiseks Eesti ühiskonnas. Esmase kiirlugemise põhjal julgen kinnitada, et nišš nädalalehe Eesti Kirik ja kord aastas ilmuva ajakirja Usuteaduslik Ajakiri vahel on täitumas. Mitte kitsale teoloogide ringile mõeldult soovitan seda soojalt pühadelektüüriks.
Minu tutvusring jaguneb kaheks. Ühed näevad jõulupühades aastaringi helgemat, pimedusse valgust toovat aega. Ostes kallitele kinke, valmistades eriroogi ja ehtides jõulupuud, valmistuvad nad rõõmsal meelel. Teised siunavad perioodi, milles näevad kommertslikkust, liigsöömist ja silmakirjalikkust. Mida ütleks Jeesus, küsivad nad mornilt, vastates, et küllap lööks templiõue müügilauad raevuga uppi. 
Seisukohta ses küsimuses aitasid õgvendada Võru praostkonna praost Urmas Nagel ja õigeusu vaimulik isa Sakarias Setumaalt, kes tõid neljanda advendipühapäeva õhtupoolikusse valgust. Tartu Jaanis oli kiriku võlvidealune inglitest tulvil, aga lahedalt mahtus istuma ka jüngritearv kontserdilisi. «Kirgmaastiku» mehed tõid külakostiks omaloomingut, teiste hulgas lugusid Artur Alliksaare tekstidele. Viimaste hulgas pealkirjaga «Lootust peab pälvima», mille sõnum pole puust ja punasega, aga puudutas algusest lõpureani «Templis veel lahti on raamat. Unelmaist mööda ei minda». Kui me vaid suudaks oma isiklikus templis raamatu avatud hoida, ei siis tuhmuks me pühadetunne kõigest ilmakärast hoolimata. Ja me pälviks lootuse.
Liina Raudvassar