Kulud, tulud ja kultuur

Arusaam olemuslikult heast asjast muutub küsitavaks juhul, kui kulud ületavad tulusid. Näiteks riiklikud pensionid on head asjad küll, kuid me saame neid võtta tõsiselt vaid sel määral, mil pikas perspektiivis nendega seotud kulud ei ületa tulusid. 
Rahvusriik, -kultuur ja -keel on ka head asjad, kuid tundetus turumajanduslikus kulude ja tulude arvestuses on nad ka väga kulukad ning vähe tulusad. Kui neis oleks kogusummas vähegi tulukust, ei õpiks meie helgemad pead võõraid keeli, ei üritaks esimesel võimalusel rajada oma eduteed välismaal ega esitaks kordades kõrgemaid nõudmisi, enne kui soostuvad talentidena kodumaale naasma.
Kui tekib võimalus tulude ja kulude vahekorda parandada meist jõukamas ühiskonnas kas Araabia poolsaarel, põhja või lääne pool Eestit, siis asendatakse oma rahvusriik, -kultuur ja -keel võõramaise vastu kas ajutiselt või päriseks. Nii tuleb välja, et ei juhtu midagi hullu sellise eestlasest inimesega, kes eesti keele ja kultuuri keskkonnas ei ela. Ta mitte ainult ei jää ellu, vaid kõiki kulusid ja tulusid kokku rehkendades on ta elu välismaal parem ja õnnelikum kui Eestis.
Kümned tuhanded Eestist lahkunud võiks ju tulla tagasi, kuid peamiselt vähenevate tulude (mitte ainult palga, aga ka tööalaste võrgustike, ressursside, suhete ja võimaluste) kalkulatsioon kipub Eestisse naasmist välistama. Palka võib Eestis saada ka kordades vähem, kuid paljud võimalused, ressursid ja suhtlusvõrgustikud ei pruugi olla Eestis üldse asendatavad.
Kui kümned tuhanded lahkuvad Eestist, kuna nad saavad teostada end edukamalt mujal kui omas rahvusriigis, -keeles ja -kultuuris, on ju paslik küsida, kui kaua tasub oma riiki üldse pidada?
Rahvusriik võiks mingi aeg ikka olemas olla – selle üle on prae­gu vara arutelu alga­ta­da –, kuid ka rahvusriik on jäämas kulude ja tulude arvestuse hammasrataste vahele. Mida vähem on maksumaksjaid kodanikke, seda suurem osa rahvuslikust kogutoodangust kulub meil riigiaparaadi ja avaliku sektori ülalpidamisele. Oma riigi ülalpidamine on eestlastele oluliselt kulukam kui hollandlastele. Me oleme väga väike ühiskond, kes oma riiki pidades võib-olla elab üle oma võimete.
Me teame, et väga väikseid gümnaasiume ja valdu on liiga kulukas pidada. Seetõttu on nende kokkuliitmine möödapääsmatu. Ent samamoodi on riikidega. Mida väiksem riik, seda kulukam ta on. Suuremate riikidega võrreldes peame me tegema sama asja omamiseks kordades rohkem tööd. Need eestlased, kel ei õnnestu Eestist lahkuda, peavad andma riigile järjest rohkem ning saama vastu järjest vähem. Need, kes seavad end sisse suuremas lääneriigis, annavad riigile vähem ja saavad vastu rohkem.
Rahvuskeelega on aga lood veel halvemad. Me punnitame hoida emakeelset kultuuri ja haridust, ent emakeel taan­dub tasapisi ikkagi. Näiteks kõrgkoolides on emakeelne haridus kallis kõrvaltegevus, mis pigem segab kui aitab põhitegevusele – teaduslikule loomingule – kaasa. Kõrgkoolides oleksime kõige efektiivsemad, kui me mõtleks, räägiks, õpetaks, meiliks ja kirjutaks võõras keeles.
Teadlane, kes võõrkeelses teaduses vähegi pildil, on saavutanud midagi, milleni eesti keele ruumis tegutsev inimene ei jõua kunagi. Kui keegi oma südamenõrkusest kirjutab kas või kümme eestikeelset kõrgkooliõpikut, võib ta saada Maar­jamaa risti, kuid teadustulemusena liigituvad need kõik kategooriasse «muu mitteoluline», mida tõsise akadeemilise saavutusena ei arvestata.
Kui me mõtleks, räägiks ja saaks aru inglise keeles, oleks meie esimeste edukate pääsukeste tiraažiks kümned tuhanded, mitte 50 raamatukogudesse, 1 Sirbile arvustamiseks ning 50 müüki. Meie potentsiaalne lugejaskond poleks mitte miljon, vaid miljard. Kui reaalne lugejaskond oleks Eestis kaks või kümme, oleks ta võõras keeles sada või tuhat.
Konkurentsipõhise eneseteostuse kultuuris tuleb kasutada ära kõike, mis võimaldab meil samasuguse energia- ja ajakuluga saavutada kordades rohkem. Kes meist julgeks midagi ette heita eestlasele, kes teostab end Silicon Valleys, kelle tööaeg pole pikem kui meil, ent tulud kümneid kordi suuremad? Kas ta pole meile mitte eeskujuks edumeelsest, tahtejõulisest, andekast ja motiveeritud eestlasest, kes toob meile kõigile au ja kuulsust, valmistab end ette üha suuremateks väljakutseteks ning kasutab ära head võimalused siis, kui need tulevad?
Rahvuskultuuri ja -keele valguse lõpus paistab tunnel. Edukatel on parem ilma ning neile, kellel rahvuskeele ja -kultuurita pole võimalik, käib viimaste ülalpidamine ikkagi üle jõu.
Liivlastega läks kord nii, et nende järeltulijad elavad tänapäeval teistsuguses kultuuris, räägivad teist keelt ja on täitsa õnnelikud. Ka seda varianti tasub tulude ja kulude arvestuses kaaluda.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist