Milleks meile Niguliste?

Seda küsimust on mulle viimaste nädalate jooksul korduvalt esitatud. Vastata saab erinevalt, sõltuvalt küsijast ja küsimuse alatoonist. Kui omandireformi seaduse alusel asuti tagastama õigusjärgsetele endistele omanikele või nende järeltulijatele nõukogude võimu poolt õigusvastaselt võõrandatud vara, kas siis küsiti tagasisaajalt, milleks sul on seda vara, mida tagasi antakse, vaja? Inimesed, kes polnud kunagi olnud kinnisvara omanikud, said üleöö kümnete hektarite endiste talumaade ja metsade omanikeks.
Tagastati maju ja kortereid, isegi mõisaid. Tagastati, sest sellega kõrvaldati võõra võimu ebaõiglus, kuigi sellega kaasnes vahel ka inimese seisukohalt vaadates uut ebaõiglust. Eriti juhul, kui korterites ja majades aastakümneid elanud perekonnad pidid oma koduks saanud eluasemest lahkuma või muutusid sundüürnikeks. Ühe ebaõigluse likvideerimine tõi kaasa paljude arvates uue ebaõigluse. Kuid see oli vajalik, et taasiseseisvunud vaba riigina distantseeruda totalitaarsest ja äraspidisest ENSVst.
Niguliste vaidlus loob meile sellest ENSVst aga hoopis teistsuguse pildi. Meie silme ette manatakse riik, mis taastas Niguliste kiriku, sest kogudus (konsistoorium) ise olevat varemetes hoone hüljanud; kiriku taastas rahvas oma higi ja vaevaga ning maksumaksja rahaga kultuuritempliks, mis oleks muidu hävinud. Nendes lausetes on pooltõde, mis on samal ajal poolvale. Kahjuks püütakse just selle valega rääkida valget mustaks. Kaasa aitab sellele ka osa meediast, tundmata huvi, kuidas asjad tegelikult on olnud, korrutades samu kulunud demagoogilisi väiteid.
Harva on jõudnud avalikkuse ette hoopis teistsugune tõde. Mitte kõik ei tea, et Niguliste ei saanud pommitabamust, vaid süttis naabermajadest. Niguliste hinnalisemad kunstiväärtused päästeti koguduse töötegijate poolt, sealhulgas Notke «Surmatants». Valdav osa kiriku sisustusest hävis tules, kuid võlvid jäid püsima. Koguduse juhatus asus tegema ettevalmistusi juba aprillis 1944, et paigaldada kirikule ajutine katus ja kaitsta võlve. Eesti taasokupeerimine nõukogude võimu poolt tegi selleks oma takistusi.
Viimaseks sammuks juba taastatud ENSVs oli keeldumine Niguliste koguduse registreerimisest, kuna «kogudusel puudub kirik». Niguliste kogudus liitus Tallinna Toomkogudusega ja ühinenud koguduse nimeks sai Toom-Niguliste kogudus. Edasi jäi tegeliku peremeheta, kuid riigile kuulunud Niguliste ilmastikule avatud võlvidega igasuguse kaitseta peaaegu kümneks aastaks. Mõned aastad hiljem varisesid võlvid sisse. Taastama asuti kirikut mõnedel andmetel mitte maksumaksja raha eest, vaid Saksa riigi sõjakahjude reparatsioonist.
Loomulikult oli kirikuhoone taastamine 1953–1982 suur ja hindamatu saavutus, kuid olen veendunud, et Eesti Vabariigis oleks hoone taastatud kirikuks ja ainus viis nõukogude oludes kirikut päästa oli sellele muu sobiva funktsiooni andmine. Selles mõttes oli Niguliste taastamine muuseum-kontserdisaaliks briljantne idee, kuid praegu oleks aus tunnistada, et seda tehti hoone kirikuks taastamise nimel. Sellele viitab nii hoone sisustus kui ka oreli paigutamine sellesse. Lõpuks ei ole täna enam oluline, millised olid motiivid või vabandused Niguliste taastamiseks eelmise sajandi keskel. See oli ainuõige tegu, mida ei sea kahtluse alla keegi.
Nüüd on Vabariigi Valitsusel seaduse alusel kaks võimalust: Niguliste tagastada või kompenseerida. Konsistooriumil ei ole valikuvõimalusi – tuleb aktsepteerida valitsuse otsust. Seadus ei anna teisi variante. Arvestades praegust poliitilist ja majanduslikku õhustikku ja kultuuriministeeriumi vastavaid vihjeid, saame ehk järgmisel aastal Niguliste omanikeks. Hoone tagastamise järel EELK-le säilib hoone muuseumi ja kontserdisaali funktsioon. Küsimus on, kas Niguliste saab uuesti ka kirikuks – kohaks, kus koguneb kogudus. Ideaalis näeksin ma seda nii, kuid annan endale aru, et meie ülesanne on esmalt jõuda selleni, et hoone meile tagastatakse. Loome eeldused tulevikukogudusele.
Teame juba, et hoonega tuleb kaasa leping, mis tõenäoliselt seab omanikule tõsised piirangud Niguliste taaskasutusele võtmiseks kirikuna. Sellises olukorras on küsimus, milleks EELK-l seda kirikut vaja on, justkui õigustatud. Praktiline väärtus ja otsene kasu ju puudub. Arvan, et sellisele küsimusele saab vastata vastuküsimusega: milleks on Eesti riigile vaja Pikka Hermanni või Tallinna linnale Vana Toomast?

Urmas Viilma,
kantsler