Usukeele õigekirjast

Kui seesinane tormikene meie vaimuliku ema võlvide all alles tuure kogus, saatis auväärne isa Vello Salo Pirita kloostrist mulle igati luterlikus vaimus e-kirja. Ta nimetas Jaan Lahe üllitatud «Humanistliku kristluse manifestiga» seoses, et esiteks on iga üritus, mis kristlasi õhutab olema paremad kristlased, väga kiiduväärt. (Vrd esimesega Lutheri 95 teesist: «Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles ‘parandage meelt’ jne Mt 4:17, tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.») Ent «humanistlik kristlus» kõlab Vello Salo meelest üsna samamoodi kui «estoonne eestlus».
Ma olen temaga nõus ning arvan lisaks, et sama tunnustus ja reservatsioon kehtib ka selle «Traditsioonilise kristluse manifesti» puhul, millele Kristjan Luhametsa algatusel allkirju kogutakse. Pole veel kohanud kristlast, kes ennast «juurtetuks inimvihkajaks» peaks. Seega kõneldakse mitte kirikust, vaid kirikupoliitikast, mitte usukeele grammatikast või süntaksist, vaid pelgalt ortograafiast.
Nagu ikka, vaieldakse nende teemade üle üksnes ligimesearmastusest ehk humanistlikest kaalutlustest lähtudes ja üksnes püsiväärtuste ehk teatava traditsiooni säilitamise eesmärgil. Lahknevused tekivad alles oleviku diagnoosimisel ning tuleviku prognoosimisel. – Kas asjad on sama hullud nagu alati või veel hullemaks läinud, ning kas tulevikuga saab üksnes kohaneda või suudame tõepoolest muuta ennast ja seeläbi maailma? Lühidalt: kui mulle ikka siin, kus ma seisan, ei meeldi, siis kas ehk saaks ka teisiti?
Statistikat vaadates näib EELK olukord tõesti räbal, liikmesannetajate arv väheneb keskmiselt tuhande inimese võrra aastas ning paljud maakirikud võivad peagi täiesti tühjaks jääda. Lisaks tuleb hakata tõsiselt võtma dr Lea Altnurmet, kes on juba ammu tähelepanu juhtinud, et selles ei saa üksnes nõukogude aega süüdistada.
Pigem näib olevat nõnda, et siis, kui Euroopa rahvad 19. sajandil endale rahvuslikke müüte kokku luuletasid, jätsid ainult eestlased koos tšehhidega sellest loost kristliku usu ja kiriku täiesti välja. Ilmselt seepärast, et luterlus oli siinmail tegelikult hoopis baltisakslaste identiteedi lahutamatu osa.
Niikaua, kui veel saksu vihkasime ning samas väga nende moodi olla ihkasime, s.t piltlikult öeldes oma ugrimugri keele kirjapanemiseks puhtatõulist germaani ortograafiat kasutasime, asi mingit moodi töötas. Ent kui pärast 1939. aastat tunded lõplikult lahtusid, sai tõeks Toomas Pauli sõnastatu: sakslased meile selle ristiusu tõid, nemad selle ka viisid. Uue võimu ajal jäi veel ruumi koristamine või surnukeha kaunistamine, sõltuvalt kumma Soome lahe kalda suurrahva keelest lähtuda.
Retsepti, kuidas rahvuslikku lugu ümber kirjutada, õieti pole. Seda enam, et teised kipuvad praegu enda omi üldse maha salgama, mis sealsedki kirikud viinud selgele languskursile. Ent siis oleme ehk tõesti maailmas esirinnas ja mitte uskmatuse, vaid rahvuslikust loost täiesti sõltumatu usklikkuse poolest, mis on uhke ja hää! Meil pole vaja koguduseliikmetele seletada, et Jeesus Kristus polnud ei tõeline aarialane, leedu päritolu Varssavi geto juut, Vene tsaaririigi rajaja ega valge anglosaksist protestant, vaid iga rahva ja iga inimese Issand.
Minu noorem poeg läks juhuse tahtel kooli tugevate kristlike traditsioonidega saksakeelses Šveitsis. Tagasi Tartus, taheti ta alul Miina Härma gümnaasiumis klass tagasi viia. Asi polnud mitte igipõlises luterlaste umbusus kalvinistide õpetuse suhtes, vaid laitmatut eesti kõnekeelt kõneleva poisi veidi vildakas ortograafias: ta kippus nimisõnu ka lause keskel suurtähestama ning võis sõna «kõik» asemel kirjutada näiteks «gõijg». Mis oli loogiline selles mõttes, et sakslane hääldaks ju meie viisil kirjapandut umbes «khoiikh».
Pärast humanistlikus vaimus peetud läbirääkimisi jõuti siiski arusaamisele alandamise ebavajalikkuses ning ka poiss leppis peatselt traditsioonilise eesti keele õigekirjaga.
Jääb üle loota ja palvetada, et meiegi tulised ja tõelisest luterlikust vaimust kantud vaidlused usulise õigekirja üle ei päädiks ettepanekuga Jaan Lahe või Kristjan Luhamets alamasse klassi viia ning et tulevikuski võiks vendadele-õdedele tervituseks kätt anda, ilma et peaks pärast sõrmi üle lugema.

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist