Teadaanne palvekirjas

Sel nädalal on kõlanud juba lause, et Eestile on kombeks üks petitsioon korraga. Mis kasu on õigupoolest programmilisest avalikust teadaandest, mis on mähitud palvekirja vormi (seda ju manifest ja petitsioon tähendavad)? Need kaks, humanistliku ja traditsioonilise kristluse manifest, ei asu dialoogi, humanistid küsiks justkui arvamust avalikkuselt ja traditsionalistid nagu uuendaks avalikult oma lepingut Jumalaga.
Palusin ka traditsioonilise kristluse manifesti autoril Kristjan Luhametsal vastata küsimusele, millistele muutustele kutsub traditsioonilise kristluse manifest üles EELK liikmeskonda. 
Kristjan Luhamets: «Eelkõige kutsub manifest üles mitte muutuma, vaid püsima selles, mida kirik on läbi aegade õpetanud. Vabas maailmas on lihtsal koguduseliikmel mõnikord raske vahet teha ristiusu ja ida religioonide õpetuste vahel, samuti võib eksitajaks osutuda heaoluühiskonna kõikelubavus. Manifest kutsub kristlasi üles muutuma meele uuendamise teel (Rm 12:2). Kuna teoloogilistes vaidlustes kipub hägustuma patu mõiste ja sellega võib arusaamatuks jääda lunastuse vajadus, püüab manifest rõhutada Jumala armu vajalikkust ja Jee­suse Kristuse erilisust. Me vajame selliseid muutusi, mis viivad meid lähemale Kristusele.»
Keda on kutsutud osalema töörühmadesse või kes on ise huvi tundnud, kuidas läheb EELK arengukava ülevaatamisega, see võib küll tunnistada, et dialoog toimib, on olemas ühisosa, millest kinni hakata ja mille pinnalt on võimalik koos edasi minna. Arengukava arutelu käigus on kõneldud ka võimalikest struktuurimuudatustest, aga küsimus on, kuidas seda teha nii, et võim ja kompetents ei oleks lahus.
Mari Paenurm