Usk ja arutelu

Usuasjad on paljuski teistsugused kui poliitilised, teaduslikud või majanduslikud asjad. Majandusvaldkonnas pole arutelul ei erilist negatiivset ega positiivset funktsiooni, sest head ja halba mõõdetakse üsna ühemõtteliselt tulu, tarbimise ja kasumi põhjal. 
Poliitikas on aruteluks rohkem ruumi – parlamentaarset valitsuskorda ilma riigikogus toimuvate arutelude ja opositsioonilise kriitikata ei kujuta ettegi – kuid ka poliitikas on kohti, kus õigustatud ruum aruteluks puudub. Näiteks kõiges, milles me mõtleme «meist» jagatult ja ainsuses (eestlaste identiteet, rahvuskultuur), me sisuliselt välistame arutelu.
Me võime üksteisega rääkida sellest, kas ja kuivõrd fänname kettaheidet või võrkpalli, kuid me ei arutle selle üle, miks eestlased toetavad Gerd Kanterit, aga mitte Robert Hartingut, Eesti võrkpallikoondist, aga mitte Bulgaaria oma.
Pea kõik poliitilised otsused võetakse vastu ilma laiapõhjalise avaliku aruteluta (väga teistmoodi ei oleks ka võimalik, vaid väheseid poliitilisi otsuseid saab teha nii, nagu otsustati Euroopa Liiduga liitumine 2003. aastal) ning enamiku ajast me ei aruta ka vastuvõetud otsuste järgi elamise ehk seaduskuulekuse üle, vaid täidame kehtivaid seadusi üsna enesestmõistetavalt.
Poliitika valdkonnas me kuuletume ja järgime oluliselt rohkem ning valime, räägime kaasa ja osaleme arutlemise teel oluliselt vähem, kui tahaksime endale tunnistada.Teadusvaldkonnas on arutelu kõige läbivamalt omal kohal. Kõige halvem teaduslik väide või teooria on selline, mille üle ei arutata ja mis ei ole isegi kriitikat väärt.
Ka siis, kui väide ja teooria on head, ei hoita neist kinni kui ainuõigest teadmisest, vaid vastupidi – just kõige paremaid ja veenvamaid teadustulemusi arutatakse kõige innukamalt ja arvustatakse kõige põhjalikumalt.
Usu suhe aruteluga on mitmepalgeline. Jürgen Habermas on toonitanud, et usklike ja usuliselt motiveeritud seisukohtade osalus avalikus arutelus on hea ja vajalik, ent selleks, et mitteusklikud neist argumentidest aru saaksid, peavad usklikud oma usulised argumendid tõlkima kõigile arusaadavasse ilmalikku keelde.
Nii ei räägita abordi- või homoseksualismivastasusest Piibli kirjakohtade põhjal kui Jumala tahtest, vaid vastavaid veendumusi põhjendatakse talupojatarkusel, rahvuskultuuril või ühiskondlikul korral põhinevate argumentidega.
Kui Habermasi «tõlkimisnõude» esitamine võib tunduda usklike suhtes diskrimineeriv, siis ega ka sotsialistid, liberaalid või konservatiivid saa avalikes aruteludes oma väiteid üksnes veendumuslike uskumuste või «ideoloogiliselt pühade tekstide» tsitaatidega põhjendada. Usuliste veendumuste omajad on seetõttu ideoloogiliste uskumuste järgijatega üsna sarnases olukorras.
Aga mis saaks siis, kui usukogukonnas (või organiseerunud ideoloogilises ühenduses) jagatud veendumuslike uskumuste üle hakataks avalikult või uskkonnasiseselt arutama? Mis üldse juhtub veendumuste ja uskumustega siis, kui tekib arutelu?
Veendumus ja uskumus on kõige tugevam siis, kui ta on enesestmõistetav. Ja kõige enesestmõistetavam on ta siis, kui on jagatud – ehk inimene näeb teisi ühenduse või ühiskonna liikmeid järgimas samasuguseid veendumusi ja uskumusi nagu tal endal.
Näiteks eestlastena me usume oma rahvuskultuuri, selle päritollu ja püsimajäämisse. Kui me tahaks, ei oleks üldse võimatu arutada «parema või parima teadmise» nimel (nii nagu teaduses seda tehakse) selle üle, milles täpselt meie jagatud päritolu, kultuur ja identiteet seisneb ning millises konkreetses vormis ja viisil eestlus teatud kindlas tulevikus (näiteks 37 aasta pärast) säilima peaks.
Arutlevad mõtisklused mõlemal suunal – nii ajalukku tagasi kui tulevikku edasi – hakkavad paratamatult jagatud uskumusi õõnestama ainuüksi selle tõttu, et see objektiivne teadmine, mille suunas me nii liiguksime, ei saa kuidagi olla samavõrd ühemõtteline ja selge, kui on meie usk eestlusse praegusel hetkel.
Ajalukku tagasi vaadates selgub peagi, et eestlaste rahvustaju on vaid poolteist sajandit vana ning isegi kui me suudaks tuvastada rahvustaju, mis oli mõnele varasemale põlvkonnale omane, samastame me end esivanemate identiteedi ja tajuga parimal juhul vaid valikuliselt.
Iga arutelu eeltingimuseks on, et arvamusi, uskumusi, tõlgendusi ja valikuvariante on rohkem kui üks. Arutelu algab siis ja ainult siis, kui esimene, teine ja kümnes omavahel suhtlema hakkavad. Veendumuste ja uskumuste tugevus nii ühiskonnas kui inimühendustes sõltub sellest, kui paljud ja kui ühtselt neisse usuvad.
Uskumus, mida järgivad eranditult kõik meie ümber, toimiks tõenäoliselt kui üks ja ainus reaalsuskirjeldus, mida me isegi ei teadvustaks kui uskumust.
Seesmised veendumused kasvavad meis siis, kui suhtleme samu veendumusi järgivate inimestega. Väitlusklubi ei aita veendumusteni jõuda. Väitlusklubi toodab veendumusteta inimesi.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist