Isiklikud või kiriku huvid

Päikselise ja kuuma suve saab õige pea möödanikuks lugeda, aga tundub, et kuumus kiriku igapäevaelust ei taha kaduda.
Usuteaduse instituudi tulevik ja arutelud selle ümber on vaatamata täispilves taevale esile kutsunud tõsise kuumalaine, mis ei taha kuidagi taanduda. Ma ei usu, et nende ridade kirjutamise ja lugejateni jõudmise vahele jääv kirikukogu erakorralise istungi päev lõplikku selgust toob. Ja põhjus selleks on tegelikult lihtne: me ei ole juhtorganite ja vaimulikkonna tasemel jõudnud äratundmiseni ja üksmeelele, millist usuteaduse instituuti Eesti Evangeelne Luterlik Kirik vajab. Oleme üritanud kõrvuti seista tunnustatud riiklike õppeasutustega, kuid mis liig, see liig! Kõigest jäi puudu: õppurite huvitatusest, meie endi tarkusest ja kindlasti rahast. Kiriku rahalised võimalused ei ole ligilähedaseltki võrreldavad riigi omadega. Meie vähest tarkust näitas juba see, et me läksime seda teed ja üritasime riigiga võidu joosta. Energia-, ressursi- ja ajakulu oleks tulnud rohkem kiriku kui terviku huvides rakendada.
Tagantjärele tarkusega edasi ei liigu, küll aga peaks see aitama tulevikuotsuste tegemisel vigu vältida ja õigeid suundi valida. Aga väga raske on otsustada, kui me ei tea, mida kirik koolituse valdkonnas vajab. Ehk lihtsalt väljendudes: kodutöö on enne otsustusi tegemata. Me ei tohi segamini ajada EELK kui terviku vajadusi ja huvigruppide ambitsioone.
Usuteaduse instituudi saatuse üle otsustamine tahetakse teha europõhiseks, mis tähendab seda, et otsus tehakse eeskätt tuleviku rahalisi võimalusi vaagides. Ei vaidle, et raha on suuresti määrav, kuid me ei tohi unustada mõtlemast, kuidas on olemasolevaid vahendeid kiriku kui terviku hüvanguks kõige efektiivsem kasutada.
Oluline roll on tulevikus koostööl, eeskätt Tartu ülikooli ja Tartu teoloogia akadeemiaga. Viimane on andnud tublisid töötegijaid meie kirikusse, kuid suhted akadeemia ja instituudi vahel õppetöö korraldamises on olematud. Viimane aeg oleks selline möödakäimine lõpetada ja asuda koostööle. Lehe ilmumise ajaks on küll kirikukogu läbi saanud ja võib-olla ka kõik instituudi probleemid lahenduse leidnud.
Nii kui elus ikka, ei ole halba ilma heata. Ilmavalgust näeb mõne aja pärast tegevust alustav taasasutatud luterlik toomkool. Esialgu küll Vanalinna hariduskolleegiumi allharuna. Olen veendunud, et see algatus saab tugeva tuule tiibadesse ning mitte kauges tulevikus võime rääkida juba iseseisvast luterlikust koolist. Sellest on ammu räägitud, seda on kaua oodatud ja nüüd äkitselt on mõte teoks saanud. Tuleb kiita tegijaid, kes väga lühikese ajaga algatusrühma kokku panid ja suutsid Vanalinna hariduskolleegiumiga ühise eesmärgi nimel tulemuslikku tööd teha. Tulevikus peaks olema konsistooriumi üheks prioriteediks loodud kooli hea käekäik ja süsteemne areng. Koostööd kooli arengu toetamiseks tuleks teha meie välispartneritega Saksamaalt ja Soomest.
Kokkuvõtlikult ka informatsiooni Kiriku Varahalduse tegemistest, mis ei ole leidnud kajastamist laiema avalikkuse ees. Oleme jõudnud lõpusirgele Tallinnas Tatari 25 arendusega. Hoone on valmimas, oleme kätte saanud kasutusloa. Lähiajal kolivad sisse esimesed korteriostjad ning anname esimestele üürnikele üle üüripinnad. Viimased valmivad lõplikult oktoobri viimasel nädalal ning käesoleva aasta lõpuks peaks olema 90% üüripindadest välja antud. Eeloleva aasta alul saame aru anda projekti tulemuslikkusest ja rääkida konkreetsemalt perspektiivsetest rahavoogudest kiriku hüvanguks.
Kiriku majanduslik tugevus on meie endi kätes. Sihikindlalt ja tasakaalukalt peame liikuma edasi ning arendama ja väärtustama meile kuuluvaid varasid sellisel moel ja viisil, et kindlustada tulevikuks püsivaid ja pikaajalisi sissetulekuid. Midagi ei sünni üleöö, me peame olema kannatlikud ja ära ootama need ajad, kui võetud laenukohustused on täidetud ning tulu jääb täies mahus kiriku käsutusse. Kiriku aastasadu püsimist ja igavikulisust arvestades on see väga lühike aeg, kui mitte hetk. Häid projekte tulevikuks jagub, nii konsistooriumil kui ka kogudustel. Iga projekti jaoks on oma aeg. Õige ajastatus peab maksimaalselt maandama riske ja tagama õnnestumise. Ka koostöö Merko Ehitusega Kentmanni tn 6 arendamisel ei ole katkenud ning lähiajal on oodata ehitustööde jätkumist.
Lõpetuseks tahaksin kiita kõiki neid kogudusi, nende töötegijaid ja abilisi, kes on teinud tublisti tööd rahaliste vahendite iseseisval hankimisel erinevatest toetusfondidest. Nimetaksin siin Rõuge, Urvaste, Mihkli, Pilistvere, Risti kogudust. Loetelu ei ole kaugeltki täielik ja toetuse saajaid on teisigi. See on märkimisväärne panus varade korrastamisse. Loodan, et riiklik pühakodade programm suudab ka edaspidi toetada neid omafinantseerimise kindlustamisel.

Mati Maanas,
assessor