Pühadest tekstidest

Juudi sünagoogi juurde kuulub ruum geniza, mida võiks nimetada pühade raamatute hauakambriks. Sellel ei tarvitse isegi olla avatavat ust, vaid ainult luuk, kust järjekordseid «surnud» raamatuid sisse panna, või oleks ruum ka hoopis kinni müüritud.
On juhuseid, kus geniza on jäänud suletuks tuhandeks aastaks ja siis on avamise järel maailm olnud hämmastuses just seal säilinud tekstidest.
Dr Heino Noor on tõstatanud Eesti Kirikus ülimalt olulise teema. See on pühade tekstide saatus. Eesti raamatute tiraaž on olnud väga suur ja palju on sellist, millel praktilist kasutust enam pole.
Esmalt muidugi maarahva lauluraamat ja uus lauluraamat. Koguduse ühislaulmisse ei tule need enam kunagi. Ka vanas kirjas pühakirjaraamatute asemel eelistab enamik lugeda Piibli viimaseid trükke, mis on loomulik.
Rahva ühismälus on aga pühal raamatul ka tänapäeval teatud austusväärne roll ja kirik peab tagama nende raamatute väärikuse. Koguduste võimalused ja võimed on aga hästi erinevad.
Ometi võiks ka kõige tuimemas koguduses olla käärkambri kapi otsas üks banaanikast, kuhu ladustada «mitte kellelegi vajalikud» pühad raamatud. Ärksamate koguduste juurde tekib järjest enam ka selliseid raamatukogusid, kus pisut isegi temperatuuri ja õhuniiskust püütakse jälgida.
Rahvas annetab kirikutele raamatuid hea meelega. Naiivne on küll lootus, et ehk õnnestub mitmest katkisest pühakirjast restaureerimise tulemusena saada ühe korraliku köite.
Ei õnnestu, ja seda mitmel põhjusel. Esmalt hävivad enamasti raamatu samad leheküljed. Tänapäeval on aga päris lihtne eelnevalt toonitud paberile puuduvad lehed kopeerida ja terviktekst taastada. Piibli restaureerimisel tuleb aga mängu hind. Raamat ise on hästi odav.
Ostsin ise üle-eelmisel nädalal artikli juures illustrastsioonina kasutatud Piibli kolmanda trüki oksjonilt kahe euro ja kuuekümne sendi eest. Krooniaja lõpul omandasin ka ühe Piibli esmatrüki kiriku raamatukogule vähem kui kümne praeguse raha eest. Piibli professionaalne taastamine algab aga vähemalt sajast uuest rahast. Nii saab seda praegu soovitada vaid perekonnareliikviate puhul.  
Meenutamist väärib aga, et kunagi kuulus iga köstri ametioskuste juurde raamatute pookimine. Mitte igas alevikus või külas ei ole kõik kiriku töötegijad viimaseni üle koormatud. Samas on nad need vähesed inimesed, kes mõistavad vana raamatu väärtust.
Miks siis mitte uuesti raamatuköitmise kunst ära õppida. Nii antakse koguduste kaudu tagasi osa meie rahva vaimulikust pärandist. Töötegija võib sellega hiljem pisut leivakõrvastki teenida. Ja kõigeks selleks ei ole vaja mingisugust Kirikute Nõukogu «ühist seisukohta», vaid lihtsalt veidi head pealehakkamist.
Omaette teema moodustavad pisut spetsiifilisemad raamatud. Tooksin näiteks ingeri rahva soomekeelse, tihti viimaseni «ära tarvitatud» vaimuvara.
Et Narva kogudus valmistub 6. augustil tähistama Ingeri kiriku 400. aastapäeva ja sel puhul avab ka kirikus temaatilise näituse, siis võtame meeleldi vastu pilte ja raamatuid, mis on olnud saatjateks meie ingerlaste raskel rännuteel.
Kui keegi häbeneb saata selliseid «kasutuid räbalaid», võite teha seda ka anonüümselt – lihtsalt pakk posti! Kinnitan, et me ei solvu sugugi.
Kiriku üks ülesanne oma rahva seas on olla mälu hoidjaks. Meie rahvusliku mäluga on väga kehvad lood. Patukahetsusele peavad aga ikka järgnema head teod.
Kirjapandud tekstide säilitamine ei ole lihtsalt hobi. Olen seda meelt, et tegemist on kiriku tingimatu kohustusega. Ilmalikud võimud on sellest paremini aru saanud, miks muidu kiriku raamatukogu omamine nõukogude ajal paragrahvi alla käis. Kasutagem siis oma tänast vabadust.

Villu Jürjo,
Narva koguduse õpetaja