Religioon on nagu keel

Vastus küsimusele, kui oluline on religioon tänapäeva Eestis ning kus me võime kohata märke religioonist või religioossusest, sõltub vastaja perspektiivist. Sellest, milline on tema seos religiooniga ning millised religioonialased teadmised.
Eesti tegelikkus on, et kümme aastat tagasi oli enam kui kaks kolmandikku Eesti elanikest kindla usutunnistuseta. Seda osutas 2000. aastal läbiviidud rahvaloendus. Kuus aastat tagasi toimunud Eurobaromeetri küsitluses selgus, et 70% vastanutest uskus elu juhtivat jõudu, väge või Jumalat.
Sellal, kui Jumalasse uskujate hulk oli Euroopa riikide seas väikseim (16%), oli elu juhtivasse jõusse või väesse uskujate hulk (54%) Euroopa suurim. Kokkuvõttes oli «usklikke» Eestis sama palju kui mujalgi Euroopas. Mitmesuguste uuringute ja küsitluste põhjal võib väita, et usuliste ühenduste liikmeteks loeb end alla viiendiku Eesti elanikkonnast.
Inimesed usuvad, aga selle usu sisu koosneb paljudest uskumustest, mis pärinevad nii erinevatest religioossetest traditsioonidest kui igapäevatarkusest. Olla usuühenduse liige on pigem erand kui reegel. Seda eriti eestlaste ja just nooremate eestlaste seas. Aastail 2007–2008 läbiviidud Gallupi küsitluse kohaselt vastas 84% Eesti elanikest küsimusele, kas religioon on nende elus oluline, eitavalt.
Eesti üks paradokse on, et kuigi religiooni puudutav regulatsioon on suhteliselt lihtne ning erinevate usuühenduste tegevus riigipoolsest sekkumisest vaba ning kuigi registrisse on kantud üle poole tuhande usulise ühenduse, ei ole nende liikmeskond suur. Kuidas leida liikmeid ühiskonnas, mis peab usku inimese isiklikku sfääri kuuluvaks, aga samas on usuliselt valdavalt ükskõikne või passiivne? See on möödapääsmatu küsimus igale Eestis tegutsevale misjonärile.
Religioon läbi muusika, kunsti, kirjanduse ja teatri
«Küll vagade elu siin seestpidi hiilgab,» ütleb 1711. aastal surnud pietist Christian Friedrich Richter praeguseks juba «vanaks» saanud «Uue lauluraamatu» 452. laulu esimeses reas. Kui küsida, kus ja milles religioon Eestis väljaspool oma tavakeskkonda väljendub, siis ühelt poolt võib seda näha religioossete institutsioonide osalemises riigirituaalides.
Teisalt väljendub religioon läbi muusika, kunsti, kirjanduse, teatri. Tuntuim Eestist pärit helilooja Arvo Pärt on üks näide religiooni sõnumi vahendamisest. Kirjandusest võib välja tuua Ernst Enno teosoofilise luule. Anton Hansen Tammsaare kuvas religiooni teoses «Põrgupõhja uus Vanapagan». Olulisi, kuigi sageli sugugi mitte meeldivaid aspekte religioonist kajastab oma teostes Ervin Õunapuu. Neid kultuuri valdkondi on harjutud nimetama kõrgkultuuriks. Aga kus saab religioon nähtavaks madalkultuuris?
Muidugi on religioon nähtav massikultuuris, eelkõige globaalses. Olgu väljendusvormideks maailmalõpu- või vandenõuteooriatest inspireeritud Hollywoodi filmid, aga samuti telesarjad «Simpsonid» või «South Park» jne.
Meie oma massikultuurist meenub, et teleseriaalis «Õnne 13» on olnud episoodiliseks tegelaseks usumees. Muidugi just sellise stereotüübina, nagu eesti «usumehed» kohalikus massikultuuris kipuvad olema. Või nagu stereotüüpne saientoloog Tom Cruise «South Parki» 9. hooaja 137. osas. Aga see on vaid üks kiht massikultuurist ning selle allhoovustest.
Eestis ei ole ükski religioon sellisel moel üldkultuuri osaks, nagu üks või teine usund on seda paljudes teistes maailma paikades. Võib küll öelda, et luterlik traditsioon moodustab teatud üldkultuurilise aluse, aga kas eestlaste individualism nii usulises kui muus vallas pärineb protestantlikust pärandist või millestki muust või kas eestlaste enesekuvand töökast rahvast pärineb sealtsamast või hoopis oludest, mis muul moel olemist ei ole lubanud, jääb vast ideoloogiliste väitluste maale.
Kultuurisõjad, mida on peetud Ameerika Ühendriikides normatiivse kultuuri- ja moraaliparadigma määratlemiseks, on Eestis tundmatud. Küsimus, kas kauplused peaksid olema avatud ka pühapäeviti, on meie kultuurikontekstis võõras. Samas on Eestis teatud kultuurisõja kaja peegeldunud samasooliste suhteregulatsiooni ja aborti puudutavates keskusteludes.
Religiooniga seotud küsimused on meil olnud eemal poliitilisest võitlusest. Siiski näib, et religiooni ja poliitilise võitluse lahutatus, mis on olnud Eesti poliitikas üldiselt valitsevaks alates 1990. aastatest, ei ole enam selline enesestmõistetavus, nagu võinuks seni arvata. Siin on küsimus ka religioosse ja rahvusliku identiteedi seostest.
Mõnede rahvuste ja religioonide vahelised seosed on küll ajaloolised ja võib öelda, et traditsioonilised, kuid kujutlus, et üks kirik või muu usuühendus või -traditsioon võiks esindada kogu rahvusrühma, on tänapäeva Eestis siiski soovmõtlemine. Ka rahvuslikud vähemused, nagu enamusrahvuski, on nii religioosselt kui ideoloogiliselt mitmekesised, nagu on seda ka usulised traditsioonid. Nii ei ole kõik venelased õigeusklikud ning kõik eestlased pole ka maausulised, luterlased või lihtsalt uskmatud.
Mis on lubatud äriühingule, pole lubatud usuühingule
Religioon saab nähtavaks sageli siis, kui see on ärrituseks ja narruseks, nagu on kristluse kohta öelnud apostel Paulus esimeses kirjas korintlastele. Religioon avalikus ruumis põhjustab ärritust sageli. Ühele langev suurem tähelepanu ärritab tihti teisi usurühmi. Religioonile eraldatud avalik ruum või aeg selles saab sekularistide kriitika osaliseks.
Kui pastorite lapsed on oma lapsepõlvekogemustest kõneldes sageli öelnud, et lapsepõlv möödud nagu klaasist majas, s.o kogukonna teravdatud tähelepanu all, siis sama kehtib ka usuühenduste puhul.
Mis on lubatud äriühingule, ei ole lubatud usuühingule. Seda nii seaduslikus kui moraal­ses ja eetilises raamistikus. Tegutseda selles maailmas, olemata samas sellest maailmast, on üks paradoksaalsetest väljakutsetest religioonile ning selle institutsioonidele.
Religiooni või religioonile omaseid elemente võib tänapäeva Eestis kohata kõikjal. Iseasi on, kas religioonivõõras inimene oskab religiooniga seonduvaid elemente näha. Ning kas need, religioosse seosega elemendid, on seal, kus nad on, nende tähenduse tõttu või lihtsalt niisama. Nii nagu jõuluvana on osa jõuludest ja jänesed ülestõusmispühadest.
Usun, et ajalehe Eesti Kirik lugejad teavad religioonist rohkem kui n-ö keskmine lehelugeja. Mõnikord öeldakse, et kui tunned vaid üht, ei tunne sa ühtegi. Religiooni puhul on hea, kui tuntakse kas või üht religiooni. Seda eriti Eesti üldiselt usuvõõras ja -võhiklikus keskkonnas.
Religioon on nagu keel. Nii nagu erinevate keelte tundmine avab inimese jaoks uusi perspektiive maailmale, annab uusi vaatepunkte ja mõistmisvõimalusi ka erinevate religioonide tundmine. On hea teada, kuidas religioon nähtusena toimib, mida peetakse pühaks jne, samuti seda, millise vaatenurga üks või teine usu­traditsioon maailmale annab.
See teadmine võimaldab leida otstarbekat kommunikatsioonistrateegiat. Hoolimata sellest, et enamik Eesti elanikkonnast ei määratle end usuliselt, on religioon ning erinevate religioonidega seotud arusaamad olulised suuremale osale maailma elanikkonnast. Sedagi tasuks pidada meeles.
Nagu eelnevalt öeldud, võib Eestis religiooni kohata väga erinevates paikades ning kategooriates. Jõulud ja ülestõusmispühad saavad oma sakraalse raamistuse, olgu siis pööripäeva, kinkimisrituaalide või religiooni narratiivi näol.
Samas võib aga religioon nähtavaks saada ka näiteks pühakuvandlikus poliitilises postkaardis või juveelikaupluse aknal olevas klaas-Jeesuses, kes on ülestõusmispühade puhul ümbritsetud klaasküülikutest. On see hooajakohane aknakaunistus või aknakujundaja minavaimsuse väljendus? See ei ole aga enam selle käsitluse teema.

Ringo Ringvee,
religiooniloolane