Pühade tekstide saatus ootab lahendust

Dr Heino Noor on pöördunud Eesti Piibliseltsi ja Eesti Kiriku poole murega, mis teha kasutuskõlbmatuks muutunud piiblite ja lauluraamatutega.
Haapsalu koguduse ning Eesti Piibliseltsi liikme, 24. aprillil 89. sünnipäeva tähistanud Heino Noore valduses on tema vanatädile kuulunud kaks ülemöödunud sajandist pärit tarvitamiskõlbmatut piiblit ja üks lauluraamat. Seepärast tekkis vanahärral küsimus, millega ta pöördus piibliseltsi poole: kuidas nende pühade tekstidega edasi toimida?
Kokku koguda ja tuhastada
Probleemi võimendas juhtum, kui Heino Noore tuttav «prükkar» Anatoli tõi talle suure maja prügikastist leitud piibli. See varemalt V kategooria lukksepp ja Noore sõnul üsna haritud mees, kes kannab risti kaelas, pidas ebaeetiliseks, et pühakiri on lihtsalt koos prügiga minema visatud.
Kindlasti vedeleb inimestel pööningul või keldris pühasid tekste, ent mida nendega teha?
Küüditatuna Siberis elanud ja hiljem arstiks õppinud, Eesti kliinilise toksikoloogia rajaja dr Heino Noor arvab, et tarvitamiskõlbmatud pühad raamatud tuleb kokku koguda ja pühalikult tuhastada, vältimaks nende sattumist prügimäele.
Loomulikult nõuab taoline lahendus taktitunnet, et tegu poleks avaliku raamatuhävitamisega. «Kõige õigem oleks vanad raamatud denatureerida, sest mullast oled sa võetud…,» viitab eakas arst pühakirjale. Nii saab vältida ka võimalust, et pühakiri võiks sattuda inimliku rumaluse saagiks, näiteks õhukese paberi tõttu suitsupaberiks.
Kolm riiulitäit vanu piibleid ja lauluraamatuid on kogunenud Türi koguduse liikmel Henn Männikul, kellele suurema osa neist on toonud sugulane. Enamuses on need päästetud paberihundi kätte sattumast.
Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson kinnitab, et piibliseltsis on eaka arsti tõstatatud probleemi arutatud, kuid möödunud aastal nõukogu koosolekul otsuseni ei jõutud. Küll on selts vanu pühakirju vastu võtnud ja nii on lattu kogunenud neid mitu kastitäit.
Ühine arusaam
Mingil määral saab tekkinud olukorda lahendada pragmaatiliselt ehk mitmest katkisest piibli osast saaks restaureerimise tulemusena ühe korraliku köite. Ka väsib mõni eksemplar näituste käigus, siis saab selle teise vastu välja vahetada, arvab Bärenson. Kuid see on väike osa, jäämäe tipp.
Mai lõpus toimuval piibliseltsi nõukogu koosolekul võetakse teema taas kõneks.
Kampaaniat koguda kasutud raamatud kokku ei saa välja kuulutada enne, kui kirikud on leidnud ühise seisukoha, kuidas edasi tegutseda. Piibliseltsi nõukogu liikmete kaudu tõstatatakse küsimus Eesti Kirikute Nõukogus, et juba ühiselt eri kirikute traditsioone arvestades leida sobivaim lahendus.
Ilmselgelt väärib Bärensoni sõnul Heino Noore ettepanek tõsist tähelepanu. Ka varem on Heino Noore tegevus tunnustust leidnud: ta on Haapsalu koguduse esimene teenetemärgi kavaler ja Haapsalu aukodanik.
Heino Noor on rajanud oma ema, Siberisse küüditatud Haapsalu Naiskodukaitse juhi Salme Noore ja kõikide teiste eesti emade märtrisurma mälestuseks Haapsalu toomkirikusse Emaaltari, annetanud toeka rahasumma Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumile usuõpetuse õpetamiseks ja uurimiseks ning asutanud omanimelise stipendiumifondi.
1998 avati Tartus Maarja kalmistul Heino Noore eestvõttel ja rahastusel stalinliku terrori ohvritele mustast Soome graniidist mälestussammas. President Lennart Meri on tunnustanud Heino Noort Punase Risti ordeniga.
Rita Puidet