Kevad muudab avatumaks

Kõnetatuna Eesti Päevalehe karikatuurist, kus arvutifriik nopib sotsiaalvõrgustikust Facebook sõnumi kevade saabumisest, ja sooviga mitte samastuda urbaniseerunud pintsaklipslasega, seadsin nädalavahetusel sammud sihikindlalt metsa.
Natuke lehekõdus urgitsedes õnnestus jõuda tärkamissignaali ootel sinililledeni, kõnelemata suurvee vulinast ja linnukeste sirinast. Uue aja kõnepruuki kasutades võib retke loodusesse kordaläinud investeeringuks lugeda. Meeltes tundus värskem ja pale paistis jumekam.
Kahju oli naasta meediamürast tiinesse tsivilisatsiooni, kus domineerivaks teemaks spordisangar Andrus Veerpalu positiivsest dopinguanalüüsist tõusnu. Igast kanalist muid uudiseid (ilmselt põhjendatult) varjutades.
Kuuludes vähemusse, tunnistan, et hoolimata inimlikust empaatiast sportlase ja tema lähimate vastu, ei tundnud vajadust kuuluda oma usku skandeeriva massi hulka. Huvitav oli lugeda religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaare analüüsi inimeste reaktsioonist. Ta võrdles toimuvat usulise käitumisega, mis võimendub teatud kollektiivses rituaalis. Inimesi puudutas toimuv isiklikult, kuni identiteeditasandini.
Seda kinnitab ka toimetusele saabunud kaastöö, kus autor tõmbab paralleeli Andrus Veerpalu dopinguskandaali ja kannatusnädala sündmuste vahel. «Mõistsin, et toimuva järgi saab maalida altaripildi «Jeesus Pilaatuse juures»,» kirjeldab autor oma tundeid, jälgides Andrus Veerpalu pressikonverentsi.
Igatahes pakub näide kinnitust, et religioossele käitumisele omased märgid pole kuhugi kadunud. Et eestlaste, kes mitmete uuringute järgi kuuluvad küll Euroopa usuleigemate hulka, religioossus võib iga kell tuha alt lõkkele lüüa. Vaja on õiget stiimulit.
Liina Raudvassar