Vaiksel laupäeval saabub Jeesuse hauakirikusse taevane tuli
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Teoloogia, Uudised / Number: 13. aprill 2011 Nr 18 /
Kui paljud meist on kuulnud pühast tulest, mis süttib Jeruusalemmas Jeesuse hauakirikus? Ehkki kindlaid tõendeid imelise tule kohta on hiljemalt IX sajandist ja ehkki olen aastaid õppinud teoloogiat, kuulsin sellest tulest alles mõne aasta eest.
Kuidas süttib püha tuli? Kui Jeruusalemma ortodoksi patriarh läheb vaiksel laupäeval Jeesuse hauakabelisse pühas hauakirikus (kus on kustutatud tuled) ja palvetab, siis saabubki taevane tuli, mis süütab imeliselt küünlaid ja ei põleta esimestel minutitel.
Selle praeguseks silmapaistvaks tunnistajaks on seepärast kindlasti hiljutine Jeruusalemma patriarh Diodoros, kes on oma ametiajal (1981–2000) korduvalt sisenenud Jeesuse hauda.
Valgus käitub igal aastal erinevalt
Minekut vaiksel laupäeval, mil kõik tuled on kirikus kustutatud, kirjeldab ta järgmiselt:
«Ma otsin oma teed hauaruumini pimedas ja laskun põlvili. Siin loen ma teatud palveid, mis on pärandatud meile läbi sajandite, ning ootan siis. Mõnikord ootan ma paar minutit, kuid enamasti juhtub ime kohe, kui ma olen palvetanud. Kivi seest, millele Jeesus oli asetatud, tungib välja kirjeldamatu valgus. Tavaliselt on see sinaka varjundiga, kuid värv võib muutuda ning omandada paljusid toone. Seda ei saa inimlike sõnadega kirjeldada.
Valgus tõuseb üles kivist nagu udu järvest. See näeb välja umbes nii, nagu oleks kivi ümbritsetud pilvest, kuid see on valgus. Valgus käitub igal aastal erinevalt, mõnikord katab ta ainult kivi, teinekord särab kogu hauaruum, nii et inimesed, kes kirikus ootavad, näevad hauda valgusest täidetuna. Valgus ei põleta – ma pole 16 aasta jooksul, mil olen nüüd Jeruusalemma patriarh ja võtan vastu püha valgust, iial veel habet põletanud. Valgusel on teine konsistents kui tulel, mis põleb õlilampides.»
Siis tuli muutub: «Teatud hetkest tõuseb valgus ülespoole ning moodustab samba, milles tuli käitub teisiti, nii et ma saan oma küünlad süüdata.»
Seejärel väljub patriarh hauakabelist ja annab tule küünlailt edasi teistele. Seda protsessi võib igaüks jälgida internetist, kirjutades otsingusse märksõna holy fire jerusalem vms (www.youtube.com).
Lahkub Jeruusalemmast muutunud inimesena
Patriarhi küsitlenud Niels Christian Hvidt on teadlik, et sageli peetakse seda «tuleetendust» ortodoksi propaganda meistersaavutuseks. Selle vastu aga kõnelevad tema sõnul mitmed asjaolud. Tuleks sel juhul selgitada, kuidas oli «tuleime» võimalik varasemas ajaloos, mil ei tuntud tikke, tulemasinat ega teisi kiirsüütevahendeid.
Enne sisenemist võtab patriarh ennast ka alusrüü väele, näidates, et tal pole kaasas elavat tuld. Pettuse vältimiseks on juba Türgi ajal kohale kutsutud riigivõimu esindajad, kes kontrollivad, et kõik tuled oleks kustutatud, ning pitseerivad haua (nii esindavad nad «Rooma sõdureid», kes pitseerisid Jeesuse haua).
Eriti aga tunnistavad kohalviibijad ise, kuidas mõnikord süttivad spontaanselt ka õlilambid ruumis ja küünlad nende käes, kusjuures tuli esimestel minutitel ei põleta.
Arvestades tõika, et tuli süttib ainult ortodoksi patriarhi kohal olles, peavad viimased tuleime oma usu ja kiriku õigsuse kinnituseks – see olevat põhimõtteliselt sama tuli, mis langes koos Püha Vaimuga nelipühal.
Iga inimene aga, kes elab läbi seda imet ise kohal olles, «lahkub Jeruusalemmast muutunud inimesena. Igaühe jaoks, kes võtab osa sellest tseremooniast, on alati olemas «enne» ja «pärast» püha tule imet Jeruusalemmas», nagu ütleb Hvidt.
Püha tule suurest tähtsusest ortodoksi rahva jaoks oli teadlik ka 1898. a püha maad külastanud eesti usurändur Eduard Bornhöhe, kes teatas: «Mõned usurändajad toovad tule laternates, üht küünalt ikka teise külge põlema süüdates, kuni kaugele Venemaale.»
Süütajaks Püha Vaim
Kui tahes palju ka otsida kinnitusi, ei kaota need ilmselt läänlaste skepsist – ent ka muslimid pole pidanud hauakiriku püha tuld ehtsaks.
XIX sajandi kogemusi edastab Karl von Raumer, kes mainib, kuidas türklased sinna «naljaviluks sisse astuvad ja selle narrimängu üle suure häälega naeravad», teades nagu juudidki, et tegemist on pettusega. Samuti on «katoliiklased ja protestandid ühtemoodi nördinud sellest kiriklikust skandaalist».
Juba alates valgustusajast on lääne inimesed püha tule suhtes skeptilised, mistõttu sellest kõnelevad peamiselt ainult ortodoksid. Isegi konservatiivsed lääne autorid lähevad XX sajandil püha tule fenomenist lihtsalt mööda, pidades kristlikule usule ilmselt alandavaks ja halvaks reklaamiks sellise tuletriki mainimistki. See põhjustaski allakirjutanu hiljutise teadmatuse püha tule asjus.
Ent küsimus jääb nagu Torino surilina puhul: juhul kui see pole ehtne, siis kuidas see tekib või tekitatakse? Keegi protestantlusse üle tulnud ortodoksi vaimulik olevat väitnud, et püha tuli süttivat siis, kui Jeruusalemma piiskop hõõrub hauakabelis oma fosforitaolise substantsiga kaetud käsi.
Miks pole seda küsimust aga lahendatud, kui lugu on nii lihtne? Siiski on vene teadlane Andrei Volkov püüdnud imelist tuld teaduslikult mõõta. Suutmata midagi tuvastada, ütleb ta, et kui temalt küsitaks ime toimumise kohta, «siis ma vastaksin: ma ei tea». Seevastu paljud õigeusklikud on veendunud, et taevane tuli kummutab igasuguse ateismi.
Suurimaks elamuseks pühal maal olid hetked, mil külastasime väikese grupiga varahommikuti püha hauda (püha = tühja, s.t erilist hauda) Jeruusalemmas ja tähte Jeesuse sünnikoopas Petlemmas. Mõnikord pidasid neis paigus katoliiklased missat, ulatades veinikarikat käest kätte nagu vabakirikute rahvas.
Nähtamatu taevane tuli sütitas soojalt meie kangeid ja patuseid südameid ning kinnitas tuld, mille süütajaks on Püha Vaim ja mis iial ei kustu. Sest Jumala armastus meie vastu ei lakka iial.
Arne Hiob
Vähetuntud paiku ja lugusid pühast maast
1. Väärika ajalooga Hebron – esivanemate iidne linn. EK nr 4/5, 26.1.2011
2. Husseini ei tohi äratada viha araablaste vastu. EK nr 8, 16.2.2011