Toimetuse kirjakast

Haua avamine
Ühes Eesti Kiriku numbris  paluti eestpalvesoovis vaigistada inimestes lõkkele löönud emotsioone, et võiks avarama pilguga maailma näha.
Emotsioon on teatavasti tundeelamus. Meie kultuuri­traditsioon ei väärtusta emotsioone ega nende asjatundlikku väljendamist. Tundeelu on surutud sordiini alla, mis omakorda kahjustab tervist ja sotsiaalseid suhteid.
Inimesed, kes on puudutatud teatud kirjatükkidest ja näevad neis ohtu kiriku õpetuslikele alustele, ei väljenda emotsioone, vaid reageerivad tingitud refleksina mingi valupunkti ärritamisele. Seda viga saab aga parandada just oma infovälja avardamisega ja hirmu tekitavate mõtteavalduste läbivalgustamisega.
Kas kapseldudes oma ainuõigena tunduvate tõekspidamiste sisse ja klammerdudes kätteõpitud dogmade külge suudetakse püsima jääda? Läheb raskeks toetuda ainuüksi Piibli tõele, oma peaga mõtlemata, sest Kiri on selleks liialt nutikas. Võib juhtuda, et kukutakse iseenda võttest pikali.
Paksu pahandust tekitanud homoseksuaalsuse küsimus on katoolse kiriku õpetusliku puhtuse kõige otsesem tagajärg. Pole võimalik seda jaanalindu mängides eitada või eirata. Ei ole mõtet süüdlast otsides kellelegi näpuga näidata, tegemist on meie kõigi ühise probleemiga.
Homoseksuaalsus on ainult üks õpetusliku puhtuse pattudest. Tõesti, need ulatuvad taevani! Nii ka vastavad hukatuslikud tagajärjed, kui me ei alusta oma teadvusliku haua avamist. See on delikaatne ja komplitseeritud tegevus, kuid millised on muud variandid? Vaikimise ja mahasalgamise aegu oleme piisavalt näinud. Ütles ju Jeesuski, et seda, millest sosistati kambrites, kuulutatagu nüüd katustelt! Millal siis veel, kui mitte nüüd?
Just paberkandjast ajalehes on võimalik arendada sisukat arutelu, mis aitab kaasa haua avanemisele. Isegi kui alguses ilmneb tagasilööke, sest kõik pole ülestõusmiseks veel valmis, on lugejate poolehoid kindlustatud, sest üldine foon on avamisele soodus. Kõigest saab ausalt ja avameelselt rääkida. Nii on võimalik raske olukord läbida.
Marve Abiline
Võrumaalt

Valvurid huultele
Pühapäeva hommikul seadsin sammud Laurentiuse kiriku suunas. Kuna ilmastikuolud ei olnud kõige paremad, siis langes valik lähemal asuva Nelikaare kiriku kasuks.
Uksest sisenemisel kogesin elutervet aurat, mis inimeste rõõmsatelt nägudelt peegeldus. Raamatulett kristliku kirjavaraga, õdus kohvikuruum Ain Varese maalidega seinal, põlevad küünlad. Mulle avaldas head mõju pastor Alur Õunpuu jutlus, mille teemaks oli sõna jõud. Sihilikult või kontrollimatult lendu lastud sõnadega võime solvata, lausa hävitada. Samas on võimalik läbimõeldud sõnumiga tõsta kaaskodaniku eneseusku. Pastor soovitas oma huultele seada valvurid.
Meediast loeme uskumatutest lugudest, inimestevahelistest tülidest. Suurenenud on nii vaimne kui ka füüsiline vägivald, üksteisele ärategemine, sallimatus, laim,  eneseimetlus, koolikius.
Miks on elu me ümber nii inimvaenulikuks muutunud, kuhu on kadunud halastus, kaastunne. Vastus ilmneb statistilistes andmetes, mille põhiselt on Eesti Euroopa riikide seas kõige usuvaenulikum maa, see tähendab, et pühakodade külastatavus on madal, seal räägitud elutargad õpetused ei jõua kogukonnani.
Põlvkond järgneb põlvkonnale, lapsed võtavad omaks vanemate väärtushinnangud ja arusaamad elust. Kas oleme nüüd omas tarkuses kallite esivanemate tõekspidamised minetanud? Kas Jumal saab õnnistada niisugust maad, kas ei vii see meid hävingule? Mõelgem, kallid kaasmaalased!
Almi Tugev
Saaremaalt