Kakskümmend aastat

sai läinud pühapäeval päevast, kui mind 16. jaanuaril 1991 Tallinna piiskoplikus toomkirikus kirikuõpetajaks õnnistati. Just sellest ja nendest aastatest palus Sirje mul kirjutada. Kindlasti oleks teemasid ka teisi, kuid mida palutud, seda tuleb teha. Ja teen seda südamest tuleva tänutundega Jumalale, kelle arm mind ja kõiki Tema sulaseid on igal hommikul uue halastusega saatmas.
Esmalt meenub toonaste kirikujuhtide suur usaldus, mis tegi võimalikuks ühe väga noore mehe vaimulikku ametisse jõudmise. Ma ei ole uurinud, kas olen EELKs kõige noorem ordineeritu, kuid noorimate ametisse seatute hulka kuulun kindlasti. Usaldus oli seda suurem, et minu teenida anti üks tolle aja suurimatest maakogudustest, Vastseliina kogudus.
Kui mõtlen nendele meestele, kes olid selle otsusega seotud – Vastseliina juhatuse esimees Wolfried Urgur, praost Armand Leimann ja peapiiskop Kuno Pajula –, siis küsin endalt, kas suudan samuti võtta pealekasvavat noort vaimulike põlvkonda.
Usalduse kingib loomulikult Jumal ja teeb seda kaasteekäijate kaudu. Ja kalleid inimesi on mu ümber olnud palju. Kõigepealt perekond. Lahus nendest, eriti Liinast, poleks ma kindlasti see, kes olen.
Siis kogudused. Nii Vastseliina kui Nõmme Rahu. Kogudused on mulle alati andja ja õnnistaja rollis olnud. Kolleegid usuteaduse instituudist, kirikuvalitsusest ning erinevatest ülikoolidest ja seminaridest. Õed ja vennad teistest kirikutest. Kõik te olete olnud suureks õnnistuseks.
Vahel jah, olen saanud ka mina midagi Jumala armust anda, kuid enamalt jaolt olen olnud ikka vastuvõtja. Teie eestpalvete, headuse ja sõpruse läbi saanud Jumala armu ja tuge.
Töidki on nendesse kahte kümnendisse mahtunud mitmeid. Need on olnud erinevad – olgu inglise keele õpetamine koolis või kirikulehes toimetamine, kirikute remontimine või kirikuõpetajate ettevalmistamine –, aga neil kõigil on olnud ühine nimetaja: kirikutöö.
Pole tähtis, mida täpselt teeme, selle kõige juures on ainult üks eesmärk: juhtida inimesi Jumala juurde. Samas ka lasta juhtida ennast. Olla Issanda käes kasutatav tööriist. Selline enda kasutada andmine – ja neid hetki on meie kõigi eludes olnud – on ainus, mis mitte üksnes ei mõtesta teenimist, vaid kinnitab meie endi samme igavikukodu teel.
Ka raskusi on olnud. Eriti mõeldes esimestele aastatele Vastseliinas. Sadakond matust aastas, koostöö ja juhtimise võlu ja valu, koguduseelu igapäevategemised jmt. Vaevalt et olin kahekümne aasta eest selleks valmis. Vaevalt me kunagi üldse selleks valmis saame.
Lootuseks jääb ainult väe suureks saamine nõtruses. Seegi kogemus kuulub kirikutöö tegijate ühisesse kogemuspagasisse. Kuid aeg-ajalt tuleb maksta kõrget lõivu, kui ettevalmistus ja esitatavad nõuded ei käi käsikäes või kui meie vaimse süvenemise tase lihtsalt ei võimalda uutesse olukordadesse astuda. Võib-olla just sel põhjusel oleme Liinaga pastoraalseminaris võinud päris otseselt kaasas olla kümnete ja kümnete heade vendade ja õdede kujunemisel vaimulikuks.
Ja viimaks. Ei taha loosungeid, kuid minu elu ja selle sisu on eelkõige olla vaimulik. Tean hästi, mida psühholoogid selle kohta ütlevad. Aga me keegi ei saa sellega päriselt arvestada. Kui on olnud armu Issanda kutseks ja selle vastuvõtmiseks, siis saab olla ainsaks vastuseks selle juurde jäämine. Mitte kuidagi käskides, vaid rõõmu ja tänutundega eeljääva tee vilja Issandale andes. Ja siin pole lõpuks mingit vastuolu ega võimatust. Alles evangeeliumi seest, mida teenime, leiame kirkalt nii enda kui need, kelle jaoks elame. Ordineerituna on elul mõte ainult Issanda kutses ja Tema teenimises.
Tänu Jumalale, seda seljakotti ei saa ma ise seljast võtta. Seni on ta siiski kerge, kuni see ükskord mu seljast tõstetakse.

Ove Sander,
assessor