Ristituile matus poole hinnaga…

Valimiste eel kuulsin  tänavaküsitlusel soliidsemas eas vanahärrat ütlemas, et eks ta peab võitjate poolt valima, mis muud. Ta pidas selleks Keskerakonda. Jõudsin ainult niipalju mõelda, et kas seesugune ongi Eesti elu tegelikkus – valida «võitjaid» või – nagu Allar Jõks ütles oma ema valimiste aegu tegevat – sooritada halastusvalimine ja hääletada nende poolt, kes nagunii ei võida. Taolisesse kapseldunud ja killustunud maailma arusaama kuulub ka arvamus, et keegi kuskil treib rahatähti.
Ma ei jõua ära imetleda neid inimesi, kes on valmis oma aega ja vahendeid kirikutöösse panustama, see on muidugi mõista ka parim investeering. Sõnaga «investeering» haakub aga «raha» jälle ülihästi. Ma siiski usun, et kui koguduse piires on rahalised vajadused teada, neist räägitakse, kulutusi selgitatakse, on ka annetajaid enam. On neid, kes koguduse kodulehel teenuste hinnakirju nähes tahaksid kõigi nelja tuule poole joosta. Ja hulk teisi, kes 7 euro eest aastas soovivad «kogu paketti» ristimisest matuseni.       
Lagunevad kirikud, projektipõhine elukorraldus – see on emotsionaalselt raske koorem ja pidevalt kuklas tiksuv taustafoon. «Sa muidugi mõistad, kui ma räägin sulle tervistkahjustavatest töödest või pean silmas riske, mis vaimuliku ametiga kaasnevad,» võttis mõned päevad tagasi jutuotsa üles legendaarne kirikuline ja arst Heino Noor. Ma mõistan ja lubasin teda ta töö juures aidata, et sellel teemal lehes kirjutada.
Mari Paenurm