Soome Püha Peetruse
koguduse õpetaja Heikki Arikka on mees, kes 
üheksakümnendate alguses endale Tallinnast sinimustvalge lipu hankis ja
Helsingis NSVL saatkonna ees  Eestile
vabadust nõudmas käis.
Õpetaja Heikki Arikka
tahaks näha eestlastes rohkem ligimesearmastust.

Nüüdseks pea aasta Tallinnas elanud, on ta
natuke pettunud, et eestlased suures mammonaihas ligimesearmastusest võõrduma
kipuvad.

Eestist peaks saama põhjamaine heaoluriik

Heikki Arikka tuli abikaasa ja kolme pojaga
Soome koguduse õpetajaks möödunud aasta juunis otse Kopenhaagenist, kus ta kaks
aastat Taani soomlastele jumalasõna jagas.

«See aeg on siin mulle suur väljakutse
olnud, siinne ühiskond on Taani omast 
erinev. Taani on traditsiooniline rikas kuningriik. On põhjamaine
heaoluriik nagu Soomegi, kus  makstakse
toetust töötutele ja väikeste laste emadele, kus sotsiaalabi on kõrgel tasemel.

Teil siin elatakse teistmoodi. Meiegi
koguduses on palju eakaid, kes suurte raskustega ots-otsaga kokku tulevad.
Sellist asja Taanis muidugi ei ole, seal hoolitseb riik ka nende eest, kel
endal raha pole,» räägib Arikka.

Koguduses tehakse hoolekandetööd

Soome koguduse 250 liikmest pooled on
pensioniealised ingerisoomlased, keda jõudumööda aidatakse. Iga nädal tuleb
Soomest saadetis riiete, toidu ja rohtudega. Abistavad ka kohalikud soome
kaupmehed. Selline hoolekanne on tähtis osa õpetaja töös.

«Me ei anna neile raha, vaid armastust ja
hoolitsust,» räägib õpetaja. Kuigi Taanis on kõrged maksud, on seal ka kõrge
elatustase. Eestis on madalad maksud ja elatustase üsna madal. Heikki Arikka
arvab, et Eestigi peaks põhjamaade suunal arenema riigiks, kes kõigi  alamate eest hoolt kannab.

Eesti iseseisvuse eest

Kaheksakümnendate lõpul osales Heikki
aktiivselt Eesti vabaduse eest võitlejate ridades Soomes. Luges poolsalajast
ajalehte Pro Estonia ja soovis siiralt, et sugulasrahvas vabaks saaks. Eestis
elades on tulnud teatud pettumus: «Solidaarsus ja 15 aasta tagune vaimsus on
kadunud. Kõik mõtlevad siin ainult iseendale, tähtis on raha ja karjäär. See
paneb mind kurvastama.»

Esimest korda sattus Turu linnast pärit
Heikki Eestisse lapsena 70ndate alguses. «Olime siin perega. Mäletan Pirita
supelranda, kus ujumas käisime. Läks nii, et külastasin  Eestit sageli, see maa sai mulle tuttavaks,
mõjutas ilmselt ka meie naabrus ja keelte sarnasus. Hakkasin mõistma, et see ei
ole Venemaa osa, vaid on iseseisev maa. Kuigi koolis oli meile õpetatud, et
kõik on kokku üks suur NSVL.

Alles 80ndate lõpul hakati Soomes rääkima,
et võib-olla Balti riigid saavad iseseisvaks. Üliõpilased (Heikki õppis
Helsingi ülikooli usuteaduskonnas – T.P.) hakkasid Eesti iseseisvuse eest seisma.
Käisin 1990. aastal Eestis, ostsin ühelt taksojuhilt Eesti lipu. Poes neid veel
ei müüdud. Kui korraldasime Helsingis 
üliõpilaste protestimarsi Nõukogude Liidu saatkonna ees, siis oli meil  sinimustvalge lipp kaasas ja me
skandeerisime: «Eesti vabaks!»» meenutab Heikki. Tol ajal kõneldi Soomes palju
Eesti sündmustest ja elati kaasa sugulasrahva iseseisvumisele.

Külastanud aastate jooksul korduvalt
Eestit, kiidab Heikki küll Tallinnat, kuid arvab, et rohkem meeldiks talle
elada  Pärnus. Ehkki Soome kogudus asub
Tallinnas, toimuvad jumalateenistused ka Haapsalus, Kuressaaares, Pärnus ja
Tartus, mis tähendab, et Heikki saab oma meelispaiku  külastada.

Leeris käia on trendikas

Soome koguduse vaimuliku töö kestab Heikkil
sügiseni, siis naaseb ta kodumaale ja hakkab tegelema noortega, täpsemalt
leerilastega. «Soomes on leerikoolid väga populaarsed, enamik noori käib
nädalases leerilaagris. See on kirikule suur väljakutse, leerikooli kaudu saame
oma järelkasvu. Soome kirikus panustatakse väga palju noortetööle.»

Erinevalt Eestist on Soome kirikus kõiki
teisi töötegijaid (laste-, noorte-, diakooniatöötajaid, misjonäre jt) rohkem
kui vaimulikke. «Kui Eestis on kogudusetöö tähtsaim osa jumalateenistus, siis
Soomes tehakse koguduses palju muudki. Küllap on Soomes rohkem ressursse ja
inimesi sellise töö jaoks.»

Ka Tallinna Soome koguduses käib vilgas
töö: pühapäeviti on Rootsi-Mihkli kirikus jumalateenistused, peetakse
piiblitunde, tehakse tööd lastega ja eriline osa on diakoonial. Kogudusetööd
aitavad korraldada vabatahtlikud. Õpetajagi võtab kõigist üritustest osa ehk
«õpetaja elab oma koguduse argipäevas, see on nn argipäevateoloogia. Vähem
liturgiat ja rohkem koos inimestega,» selgitab õpetaja.

Eestlastel  puudub
usaldus

Arikka pere elab Mähel majas, kus on ka aed.
Suuremad lapsed käivad Tallinna Soome koolis, noorim, 2,5aastane on emaga
kodus. Eestiga ollakse harjunud, siin on sõbrad, eesti keelgi saab pikkamööda
selgeks. Ent on asju, mis Heikkit muretsema panevad.

«Eestlastel puudub omavaheline usaldus,
suusõnaline kokkulepe ei maksa. Palju soomlasi on varguste ja pettuste ohvriks
langenud. Peaaegu iga nädal murtakse mõne soomlase koju sisse. Need soomlased,
kes siin elavad, soovivad südamest eestlastele ja sellele maale head, kui aga
sellised kurvad asjad juhtuvad, siis toob see pettumust,» räägib Heikki ja
loodab, et tulevikus hakatakse meilgi töötuid enam toetama, narkomaania vastu
rohkem võitlema ja riik hakkab vaeste ja väetite eest hoolt kandma.

«See on ju kogu ühiskonna asi. Puhas
loodus, puhas meri, vähem kuritegevust – see kõik peaks kogu ühiskonda
huvitama.» Ta leiab, et siin on kirikul suur tööpõld, kirik peaks rohkem
selgitama, mis on õige ja mis on vale. «Ligimesearmastus peaks välja paistma
igal pool: liikluses, ärielus, perekonnas, koolis. Kirik peab seda kogu aeg
meelde tuletama, kristlik eetika tuleb inimeste igapäevaellu tuua.»

Tiiu Pikkur