Kui palju laipu vajab meedia?

Kuni meedia on ainus, kes kuriteo ohvrite vastu huvi tunneb, ei saa ohvrid vajalikku abi.
22. veebruaril tähistatakse üle-euroopalist kuriteoohvrite toetamise päeva. Sel aasta on teemaks meedia ja ohver.
Eesti olevat kõrge kuritegevustasemega riik. Võibolla tõesti. Vähemasti on igal telekanalil oma päti ja politseiniku saade ning lehed pakuvad oma jao juurde. 20sõnalisest lühiuudisest saame teada, et X peksis Y läbi ja A varastas B auto. Seega on X ja A kurjategijad ning Y ja B ohvrid.
Meedia mõjukus avaldub selles, et kõigest paari lausega on võimalik inimesi uskuma panna, et nad teavad tõde – antud juhul selle kohta, kes on hea ja kes paha. Kui asjaosalised ei kuulu just meie lähimasse suhtlusringi, ei saa me eales teada, kas ajakirjanduse kaudu tekkinud arvamus ka tõele vastab.
Enamasti võime loota, et meediakajastus on vähemalt üldjoontes tõepärane, ent elu on palju keerulisem ja värvilisem. Vahe hea ja kurja, ohvri ja kurjategija vahel on selge ainult muinasjuttudes ja krimiuudistes.
Inimeste uinutamise kunst
Kümmekond päeva tagasi ilmus SLÕhtulehes artikkel 29aastasest naisest, kes soovis 5-6nädala vanust rasedust katkestada. Protseduuri käigus selgus aga, et ta polnudki lapseootel. Patsient nimetas haiglas toimunut kuriteoks ning lubas ekslikult raseduse diagnoosinud tohtri kohtu alla anda. Lisaks rõhutas ta endale tekitatud moraalseid kannatusi – istuda pikas reas koos teiste aborditegijatega oli tema jaoks alandav kogemus.
Tema jaoks oli kõik selge: arst eksis, narkoos ja alandav ootamine oli põhjendamatu. Meedia kasutuses on vahendeid, mis suudavad varjata pooltoone ning veenda lugejat selles, et esitatav pilt vastab tõele. Sõnavaliku, fotode, taustade, allikate kasutamise (või kõrvalejätmise) abil saab suurema osa inimestest uinutada. Informatsiooni on meie ümber niigi palju ning enamasti me ei hakkagi esitama küsimusi, millest ajakirjanik meid mööda tahtis suunata.
Me ei küsi, kas oleksime sellest abordist kuulnud või seda kuidagi erakordseks pidanud siis, kui see oleks toimunud. Ei – me hingame loo ühe sõõmuga sisse ja välja hingates oleme juba veendunud, et 29aastane naine on ohver ning günekoloog kurjategija.
Meedia töötab kiiremini
Siiski peaks arvestama veel üht tegurit. See on aeg. Sellest hetkest, mil ennast ohvrina tundev inimene ajakirjanikuga suhtles, on möödas vähemalt üks ööpäev. Äsja kriisi sattunud inimese jaoks on see teatud mõttes väga pikk aeg: emotsioonid möllavad, arusaam juhtunust muutub tundidega.
Ja nii juhtub sageli, et päevalehe esiküljel astub ohver avalikkuse ette lausetega, mille ta šokis olles mõtlematult välja paiskas taipamata, kuidas võivad need mõjutada temast kujunevat arvamust. Ühtki putru ei sööda nii palavalt kui keedetakse. Ent kui meedia on ainus, kes kuriteo ohvri vastu huvi tunneb, ei saa me kannatanut süüdistada, kui ta lähtub oma esmasest psüühilisest vajadusest ja jagab oma ebamugavaid tundeid, et neist lõpuks vabaneda.
Meedia saab mõjutada iga üksikut inimest, ent veel suurem on meedia mõju hulkadele. Avaliku diskussiooni käigus kõlama jääv arvamus on kohati vägevam inimese enda tervest mõistusest ning isegi seadusest. Meedia töötab kiiremini kui õiguskaitsesüsteem ning kasutab tunduvalt tõhusamaid mõjutamisvõtteid kui objektiivne, emotsioonideta tõde.
Kus on tõde?
Arvestada tuleb aga sedagi, et meedia on muutunud. Ajakirjandus ei ole enam ühe kommunikatsioon paljudele. Tänu uuele meediale (peamiselt internetile) on ka lugejad-vaatajad informatsiooni looja rollis, kui nad seda vaid soovivad.
Eesti on ilmselt erakordne riik, kuna meie internetikommentaariumid on tasuta ja anonüümselt kättesaadavad kõigile, kes seda soovivad. Igaüks meist võib mistahes teema üle sõna võtta, esitada tõeseid või ka eksitavaid fakte ilma, et me selle eest vastust peaksime andma. Kommentaariumides kujunev tõekspidamine on sageli vastuolus niihästi tõe enda kui selle "suures" ajakirjanduses esitatud variandiga.
Hiljuti tõi Eesti jalgpallijuhi Aivar Pohlaku abikaasa avalikkuse ette aastaid kestnud koduse vägivalla. Esmalt anonüümselt, kuid nii väikeses ühiskonnas nagu Eesti on tundmatuks jääda väga raske. Naine kõneles oma loo uuesti oma nime all. Järgnes abikaasa enesepaljastus.
Ohver vajab tuge
Lugu pälvis sadu kommentaare, millest viimaks jäi kõlama arvamus, et tegemist on väga imeliku naisega, kes nagu ise küsiks keretäit. Ja kõik. Võime ju oodata kohtulahendit, ent see jõuab avalikkuseni alles pika aja pärast – kui jõuab. Kas suudab see avalikkuses kord juba tekkinud arvamust enam kõigutada?
Ohvrid ja meedia. Kuritegevus on kuri tõsiasi, niisiis on meie seas alati ohvreid. Meediaeetika koodeks kinnitab, et kellelegi ei tohi tekitada põhjendamatuid kannatusi ning iga inimese eraelu tuleb austada – välja arvatud juhtudel, kui selle paljastamine on avalikkuse huvides.
Ohver on inimene, kelle eraellu on just äsja väga valusalt sekkutud ja sageli vajab ta enda kõrvale inimest, kes aitaks otsustada, mil määral lubada ajakirjanikke niigi segipaisatud ellu. Teatud mõttes on meedia niisugune, nagu me lubame tal olla. Ja teatud määral saame me ise hoolitseda selle eest, et säilitaksime tundlikkuse ka igapäevaste pisikuritegude suhtes.
See on aga raske võitlus meediast täidetud maailmas, kus otse meie oma elutoas toimub õhtu jooksul seitse-kaheksa roima.
Kadri Ugur,
ajakirjandusmagister