Kas kannatus- või paastuaeg?

Olen mõtelnud mõningate sõnade tähenduse üle. Imestan, kui kergelt võtame tarvitusele sõnad, mis pole olnud meile omased. Teine nähtus on, et tuntud väljendit kasutatakse hoopis teises tähenduses.
Mäletamist mööda olen juba varem kusagil märkinud, et hingedepäev, mida peetakse nüüd 2. novembril, pole meie traditsioon, vaid katoliiklik, puhastustules olevate hingede eest palvetamise päev.
Paastu pidamise tähendusest
Meie rahvatraditsioonis esineb küll hingedepäev, kuid see on olnud hingede kodukülastamise päev, mis kuulus hingedeaega. See polnud kuupäevaliselt kindlaks määratud, vaid selleks oli üks nädalapäev ja tõenäoliselt neljapäev. Kordus hingedepäev hingedeajal aga iga nädala kindlal päeval. Hingedeaeg jäi mihklipäeva ja jõulude vahelisse aega ja on algselt olnud tõenäoliselt veerandaasta pikkune. Hiljem on see keskendunud mardi- ja kadripäeva ümbrusse.
Ka pole meie rahvatraditsioonis ega luterluses puhastustuld. Seega ei saa see päev kuuluda kuidagi meie rahvatraditsiooni, kuigi langeb ajaliselt hingedeaega.
Minu jaoks on problemaatiline, miks asendati meie kirikukalendris kannatusaeg paastuajaga?
On üldteada tõsiasi, et eestlastel ei ole paastu pidamine kunagi olnud sellise tähendusega nagu naabritel venelastel – õigeusulistel. Nimetan ortodoksi kirikut setudele mõteldes. Sealtkaudu puudutab paast meie rahvatraditsiooni, ent see on lokaaltraditsioon.
Paastuaja mõiste ei ole meile päriselt võõras, kuid see ei oleks nagu meie kohta käinud. Selline termin on kasutusele võtud ilmselt katoliikluse mõjul, sest luteri kirik, nagu teada, ei ole eriti arvestanud õigeusu traditsioonidega.
Rõhutada õigeid seoseid
Milles sesineb kannatus- ja paastuaja vaheline erinevus? Kui ütleme kannatamisaeg, siis rõhutame seda, mida Jeesus Kristus on teinud. Ta on kannatanud ja surnud meie pattude pärast meie eest.
Paastuaeg rõhutab seda, mida inimene teeb. Jeesuse Kristuse kannatamise juurde jõutakse teises järjekorras, see toimub edasimõtlemise kaudu, et miks paastumine just sel ajal. Paastuajaga käivad kokku ka lihavõtted, mille abil lükatakse kõrvale ülestõusmispühad. Ka lihavõtete puhul on esil inimese tegemine – paastumise järel hakatakse liha sööma.
Kui tahame rõhutada õigeid seoseid, siis peaks üheskoos tarvitama sõnu «kannatamisaeg» ja «ülestõusmispühad». See peaks vastama eestlase arusaamise skaalale, sest huvitaval kombel võib märgata meie vanas mõtlemises vähe enesekesksust. Meile on olnud võõras egotsentriline elukäsitlus. Võõraste mõjul aga on see meilgi kodunenud. Ikka on esiplaanil see, mida mina teen, mitte, mida mulle on tehtud.
Esialgu ei pruugi tunduda siin erilist vahet. Siiski, ristiinimese esimene mõte peaks olema, mida Tema on minu heaks teinud. Mis on tähtsam, kas Jeesuse Kristuse kannatus või minu paast?
Eenok Haamer