Uus valitsus moodustatud

Esmaspäeval andis peaminister Siim Kallase juhitav valitsus Riigikogus ametivande. Keskerakonna ja Reformierakonna moodustatud uue valitsuse ministrite nimekirjas on kõrvuti laialt tuntud poliitikutega ka üldsusele vähem tuntud nimesid.
Kirikus juhtpositsioonil olevad inimesed pole kunagi massiliselt Keskerakonda ja Reformierakonda toetanud. Peamiselt on end seotud Isamaaliiduga, mille ridades on kandideerinud ka mitu vaimulikku, ning kus mitmel poliitikul oli tihe side kirikuga. Isamaaliidu võimukoalitsioonis olles oligi kiriku valitsusvastane kriitika mõõdukas, ehkki valupunkte oleks jätkunud. Kasvõi Tartu Maarja ja Niguliste kiriku omandiküsimus, mille rahuldavast lahendusest ollakse veel kaugel.
Ühtset kristlikku poliitikat ei ole olemas. Ka sõnaga «kristlik» manipuleerides endale hääli koguda tundub üsna ebaeetiline. Teisalt ei saa poliitikat jätta üksnes poliitikutele. Selles osas on valusaid kogemusi saanud Saksa kirikud, kes II maailmasõja järel tunnetasid teravalt oma liigset alistumist riigile ja sellest tulenevalt oma kaasvastutust sõjakoleduste eest. Selliste kurbade näidete kordumise vältimiseks peaksid kristlased olema esindatud erinevates poliitilistes jõududes.
Uuringute järgi peaks kirikul olema märgatav mõju ka uuele koalitsioonile. Politoloog Rein Toomla andmeil usaldab kirikut 53% Keskerakonna valijaist ja 49% Reformierakonna valijaist. Isamaaliidul on vastav protsent 57, mis ei näitagi eriti suurt vahet. Ka vasakpoolsete ja tsentristlike vaadetega inimesed usaldavad kirikut rohkem kui parempoolsed. Kõik see peaks julgustama kristlasi leidma kohti seni veel endi jaoks avastamata erakondade ridades ning mõjutama nii kogu erakonna poliitikat.
Esimeseks proovikiviks teisipäeval esimest istungit pidanud uuele valitsusele oli Keskerakonna poolt esialgu pakutud rahandusministri kandidaat Saaremaalt. Keskerakond võttis üldsuse kriitikat kuulda ja vahetas sobimatu kandidaadi Meelis Põlda välja Harri Õunapuuga. See oli mõistlik samm, mis annab hea platvormi edaspidiseks dialoogiks. Just dialoog ja mitte jäik vastasseis on poliitikas midagi elementaarset, mida tuleks kindlasti tervitada.
Samasuguseid lootusi tõstis ka nädalavahetusel peetud Keskerakonna kongressil kõlanud mõte, et mõistlik kriitika tuleks muuta enesekriitikaks. Tõsi, arvestades seniseid kogemusi, on koalitsiooni ja opositsiooni normaalse suhtlemiseni veel pikk maa.
Toomas Jürgenstein