Usk ja sport olümpiamängudel

Usk ja sport on sama vanad kui inimkond. Kui ajalukku tagasi vaadata, siis vaid viivuks (peamiselt 20. sajandil) on usu ja spordi teed lahku läinud. Kuigi ka selle üle võib vaielda, sest tänapäeva tippspordil on vormiliselt olemas pea kõik «usutunnused» – rituaalid, pühapaigad ja ülistuskohad, «pühakud» ja järgijad, reegleid kehtestavad institutsioonid, «kirjatundjad» ning ususümbolid (karikad ja trofeed).
Antiikajast annab otsida rahvaid, kes poleks harrastanud usulisi sportmänge – sportlikke rituaalseid mänge praktiseerisid nii vanad kreeklased kui ka maiad ja asteegid, eskimod ja egiptlased, sumerid ja babüloonlased. Sportmängude eesmärgiks oli soov võita nähtavaid ja nähtamatuid vaenlasi, ajada välja kurje vaime, ravida haigusi, mõjutada loodusjõude, edendada vilja- ja karjakasvatust, et vihma sajaks õigel ajal ja kevad saabuks kiiremini.
Tänaste olümpiamängudega võrreldes võib vanaaja mänge pidada mõnes mõttes märksa aatelisemateks, ei võisteldud ju niivõrd isikliku au ja materiaalse hüve nimel, nagu seda praegu näha võib. Seda tuleb öelda siiski mööndusega, sest loodusrahvaste seas oli ka selliseid traditsioone, mille kohaselt võitjaks tulnu ohverdati jumalatele. Siiski, Vana-Kreeka mängudel kulus sportimise kõrval pool aega palvetele ja jumalatele ohvrite toomiseks.
Käimasolevad taliolümpiamängud ei omaks ilmselt kuigi suurt usulist alatooni, kui mängud ei toimuks Utah osariigis, kus domineerib mormooniusk. Maailmas vaid kümne miljoni ringis oleva mormooni jaoks on olümpiamängud suureks võimaluseks tutvustada oma usku. Lisaks Salt Lake City’s viibivale 2300 sportlasele, 9000 ajakirjanikule ja kahele miljonile pealtvaatajale näeb umbes kolm miljardit inimest mänge televisiooni vahendusel.
Juba kuid enne olümpiamängude algust toimus mitu tulist diskussiooni selle üle, kuidas ja kus saavad mängudele tulnud pealtvaatajad, ajakirjanikud ja sportlased tarbida nikotiini ja alkoholi, sest mormooniusk taunib mitte ainult alkoholi, vaid ka kofeiini sisaldavaid jooke.
Mõni aasta tagasi lahvatanud skandaal altkäemaksust, millega Salt Lake City püüdis kindlustada endale olümpiamängude korraldaja õigust, annab tunnistust sellest, et soov saada mängude korraldajaks oli mormoonilinnal vägagi suur. Võibolla teenisid ka diskussioonid alkoholi ja tubaka tarbimise kohtadest ja lubatavusest just usu propageerimise eesmärki.
Üks on aga kindel, kaasaja ärimaailmast sõltuvuses oleval tippspordil on aeg taas mõelda unustusse jäänud aadetele ja usule. Näiteks Vana-Kreekas oli selgelt taunitud, kui inimeses oli haritud vaid ihuline pool ning hing ja vaim olid jäänud vaeslapse ossa.
Alar Kilp