Una ecclesia

Karmilt kõlasid Origenese 3. sajandil väljaöeldud sõnad extra ecclesia nulla salus est – väljaspool kirikut ei ole õndsust. Kaasaegne inimene, kes on harjunud tänavatõdede relatiivsusega, ei suuda leppida, et üle humanismi võib olla kirik. Kuid konflikti juured ei peitu mitte kiriku suutmatuses mõista kaasaegset inimest, vaid inimese suutmatuses mõista kirikut.
Me teadvustame, et on olemas sellised mütoloogilised mõisted nagu usk ja sakrament, moraal ja usudoktriin ning teised samalaadsed. Kuid meie õnnetus seisneb selles, et me ei oska neid enam rakendada oma igapäevases olemises. Nad elavad meist lahus oma isepäist elu ja kui need sõnad tulevad meile kusagil tekstis vastu, siis tunneme nad küll ära, kuid ei oska neile anda enam seda tõelist pühendumist tekitavat sisu.
Kirik on kui vanatestamentlik päästesarv templis – sinna pagenu ja sellest kinni hoidev isik on päästetud kättemaksust ja ta on puutumatu. Kristlikus kirikus on sakramendi vastuvõtnu päästetud patust. Vähemalt seni, kuni ta vabast tahtest otsustab taas kord maoli porri viskuda. Armulaud on kiriku ülim saladus, mida raamistab kogu jumalateenistuslik ülevus. Kiriku eeskoda sümbolina meie ettevalmistusest astuda Jumala ette, millele järgneb patukahetsus – mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa! – minu süü, minu süü, minu ülisuur süü! Puhastununa oleme valmis kuulama Kristuse sõnumit ja õpetust, kuidas tulla toime igapäevases elus. Vaid siis, kui õige hingeline dispositsioon on saavutatud, võime asuda ette valmistama ande Jumalale – meie palveid ja laule, mida saadab vaimuliku vaikne ettevalmistus armulauaks. Altar on kogu kirikliku müsteeriumi keskmeks – Kristuse südameks, mille ees tunneme universaalset ühtekuuluvust miljardi kristlasega üle kogu maailma.
Uues Testamendis kasutas Kristus ainult kaks korda terminit «kirik», mille evangelistid identifitseerisid kui ekleesia, mis on analoogne heebrea quhal’iga ja mis tähendab usklike kogumit, kongregatsiooni selle kaasaegsemas tähenduses. Kristus lõi kiriku läbi oma vere ja nelipühil saatis ta sellele oma väe ning käsu kuulutada tõde. Esimesed kristlased moodustasid kiriku ning olid selle eest valmis kannatama nii, nagu selle looja meie eest.
Kuid kirik pole vaid klubi, see on apostlite õpetuse kaudu meieni vahendatud usutunnistus. Üks kirik tähendab ka valeõpetuse hülgamist – nii lihtne see näibki. Kuid see on näiv lihtsus, sest kes on süütu, see visaku esimene kivi. Ja usutunnistuste ning tõdede pluralismis ei tee seda ka kõige veendunum kristlane. Seda polegi seni vaja, kuni meil on meie kirik, kes meie eest palvetab. See on apostellik kollegiaalsus ja una ecclesia. Ühte kirikut iseloomustab palveosadus ja kaitstus.
Kirikust väljas oleme maailma mõju all: häbeneme palvetada, sest häbeneme näidata oma sallimatust patu suhtes. Pluralistlik maailm ju ei armasta, et keegi on teistsugune ja kindlate veendumustega. Kuid kindel veendumus tuleb, kui aktsepteerime, et Kristuse tõde saab olla kuulutatud ex cathedra ning selle läbi usutavaks tehtud. Autoriteetide kadumise aegu on taas kord hea otsida üles see üks – kirik, kes ei solvu, kes ei arvuta protsente ega reeda.
Jaan Tepp