Häda noortega

Tavaliselt ühiskonda juhtivale keskealiste ja vanemate generatsioonile on noorte kasvatamine aegade jooksul probleemiks olnud. Samas on just noored oma kompromissituse ja vastuvõtlikkusega justkui lakmuspaberiks, keda mõjutavad kõige kiiremini ühiskonna silmakirjalikkus ja pahed.
Piiblis esinevates manitsustes nimetatakse noori sageli esimesena: «Seepärast ei tunne Issand rõõmu ta noortest meestest..» (Js 9:16), alustab prohvet Jesaja kurtmist Iisraeli jumalakartmatuse üle. Tunnetades noorte ebastabiilsust kästakse Piiblis noori hoolikalt hoida ja juhendada, kuid ka kindlasti neid ka tunnustada. Sellesuunalisi mõtteid võib sageli kohata Õpetussõnade raamatus, kuid ka Uues Testamendis: «Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest» (1Tm 4:12).
Ajakirjanduse vahendusel on viimastel nädalatel olnud lugeda mitmest probleemist noortega. Otepääl oli noortekamp ära lõhkunud puhkekompleksi, Viimsi koolis terroriseeris kaasõpilasi narkootikume tarvitav kamp jne. Samas on järjekordsele noorte hukkamineku tõdemusele olemas võimas vastukaal. Viimase aja ülekaalukalt populaarseim film «Nimed marmortahvlil» jutustab, kuidas koolipoistest said sisuliselt Eesti Vabariigi loojad. See film väljendab noorusesse kätketud tohutut potentsiaali, olles kindlasti suureks väljakutse tänapäevale. Jäädvustada ka oma nimi «marmortahvlile» on noorte maksimalistide loomulik unistus.
Kindlasti on kunagiste suurte väljakutsete mehaaniline ülekandmine tänapäeva ohtlik. On ju nooruses kõige raskem olla mitte millegagi silmapaistev keskmine õpilane. Sageli kaasneb sellise staatusega rongist mahajäämise tunne. Näivaks lahenduseks võivad siin olla alkoholi või narkootikumide abil esile kutsutud teravad elamused.
Kunagi loetud Astrid Lindgreni eluloost meenub seik, kuidas ta juba eaka daamina sööstis tänaval skinheadi noomima: «Ära skinheeditse, ole laps!» Usun, et Astrid Lindgren võis seda endale lubada, mõne väiksema autoriteedi puhul võib aga noomimisjutluse mõju olla soovitule vastupidine.
Noorte kasvatamisel on valdkondi, mida kool ega mõni muu asutus asendada ei suuda. Elutarkuse perekondlik edasiandmine põlvkonnalt põlvkonnale tundub olevat universaalne vajadus noore arenguks. Seepärast müts maha riigikogulase ees, kes otsustas Riigikogust lahkuda,,kui ta poeg varguselt tabati; nüüd tundis isa vajadusst poja kasvatamisega tõsisemalt tegelema hakata. Ajatuid tõdesid pole kunagi hilja taibata.
Toomas Jürgenstein