Jõulukingiks raamat

Küllap mäletavad veel paljud anekdooti nõukogude miilitsa sünnipäevast, kellele kollektiiv tahtis kinkida midagi niisugust, mida tal veel ei ole. Pakuti kella, transistorraadiot ja isegi magnetofoni, kuid sekretär, kes kõike teadis, kinnitas, et miilitsal on need asjad juba olemas. Viimaks otsustas kollektiiv kinkida sünnipäevalapsele raamatu, kuid siis meenus kõiketeadjast sekretärile, et üks raamat oli miilitsal kah juba olemas.
See anekdoot iseloomustab hästi paarkümmend aastat levinud iroonilist suhtumist inimestesse, kes raamatuid ei loe. Ehkki tänapäevane elustiil, mis lausa nõuab kiiret elutempot ja pealiskaudsust, on eestlaste raamatulembust tublisti vähendanud, on midagi sellest siiski säilinud. Olgu näiteks või päevalehtede isikuintervjuud tuntud tegelastega, kus küsitakse peaaegu alati ka öökapiraamatute kohta.
Ei mäleta, et mõnel jõulueelsel ajal nii häid usulise sisuga raamatuid oleks ilmunud. Rõõmustavad juba traditsioonilised asjad: järjekordne kalender «Eestimaa kirikud 2003» ja kirjastuse Ilmamaa jätkuv Uku Masingu teoste üllitamine, kuid nende kõrval on ilmunud mitmeid tähelepanu äratanud väärtteoseid. Gerhard Kroll on käsitlenud raamatus «Jeesuse jälgedel» jesuiidile omase põhjalikkusega kõike Jeesusega seonduvat, paljudes minu tuttavates on vaimustust tekitanud Toomas Pauli esseekogum «Põuapäikese paistel». Teoloogiamagister Pille Valk kõneles, kuidas baaris laua taga kaks noort neidu rääkisid säravi silmi mõni kuu tagasi ilmunud «XX sajandi teoloogiast», kui parimaid lugemiselamusi pakkunud raamatust. Lugesin ise just möödunud nädalal 12. klassi õpilaste usuteemalisi esseesid, milles paljud otsisid religioossetel küsimustele seletusi, ehitasid mõttes sildu tänapäeva jne. Just neile, noorte tõstatatud küsimustele, peaksid eelpool nimetatud raamatud vastuseid pakkuma.
Semiitidele on alati olnud kõige olulisem meel kuulmine, küllap sellepärast seisab mitmes kohas Piiblis Jeesuse ütlus: «Kel kõrvad on, see kuulgu!» (Mt 11:15, 13:9 jt). Meie tänapäevases kultuuris võiks kuuldud sõnu asendada head raamatud.
Mulle on alati olnud ääretult sümpaatsed lapsed, kes hommikul ronivad puu otsa või poevad sügavale aia nurka, raamat kaenlas, ja tulevad sealt alles lõunasöögiks välja. Samuti olen imetlenud emasid, kes lapsevankris huvitavaid teoseid hoiavad, et neid vabadel momentidel lugeda. Kindlasti on raamatud nende sõbrad. Samuti mäletan ühe sümpaatse kirjastaja ütlust, et kuna ta päris lapsi teha ei oska, siis on raamatud tema lapsed. Rõõmustagem siis koos jõulueelsel ajal sündinud sõprade ja laste üle.
Toomas Jürgenstein