Riigi ja kiriku suhted paranevad

Edasiminek riigi ja kiriku suhetes 2002. aastal on ilmne mitmes küsimuses, millega varem oli tegeldud juba aastaid.
Uut kirikute ja koguduste seadust valmistati ette aastast 1996. «See käis läbi kahe Riigikogu koosseisu ning samas on kaks presidenti jätnud selle välja kuulutamata,» ütleb siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au, kelle hinnangul on uus seadus 1993. aasta kirikute ja koguduste seadusega võrreldes oma keelelt liiga juriidiline.
«Eks meie õigusruum on selle ajaga küllalt palju muutunud, 1993. aastal ei olnud väga palju neid tsiviilseadusi, mis täna kehtivad ja mille koostoimes tuli vaadata ja teha ka seda uut kirikute ja koguduste seadust.»
Uus kirikute ja koguduste seadus
Uus seadus on kooskõlas rahvusvaheliste õigusaktidega, vastuolu pole ka Euroopa Liidu õigusaktidega. «Euroopa Liidu õigusaktide kohta küsisime seda seadust ette valmistades Eurointegratsiooni büroost, millised Euroopa Liidu õigusaktid reguleerivad kiriku ja riigi vahelisi suhteid ning saime vastuseks, et selliseid õigusakte ei ole,» täpsustab Ilmo Au. Euroopa Liit jätab igale riigile õiguse reguleerida riigi ja kiriku suhteid üldiste õiguste raames.
Mais kaebas taara- ja maausulisi ühendav Maavalla Koda õiguskantslerile, et vastu võetud kirikute ja koguduste seadus diskrimineerib maausulisi, sest nõuab Eestis tegutsevatelt religioossetelt organisatsioonidelt registreerumist kas kiriku, koguduse või koguduste liiduna, mis maausuliste väitel on kristlusega seonduvad terminid.
«1993. aasta kirikute ja koguduste seadus jättis võimaluse kasutada oma termineid, me kirjutasime selle põhimõtte ka uude seadusesse sisse, paraku Riigikogu õiguskomisjon otsustas selle sealt välja jätta,» kommenteerib Ilmo Au.
Taara- ja maausulised eelistavad kasutada sõna «koda» sõna «kogudus» asemel, viimast peavad nad kahe keeleteadlase ekspertarvamusele tuginedes kristlikuks mõisteks. Sõna «kogudus» on aga sobiv islami, krišnaiitide, bahai ja budistide puhul, kes leiavad, et see sõna nende usulisi tõekspidamisi ei ahista.
«Keel muutub ja areneb, sõnad saavad endale uusi ja laialdasemaid tähendusi,» leiab Ilmo Au. «Tuleks vaadata sõna ja selle tähendust laiemas kontekstis ning reaalselt toimivas ajas ja ruumis. Arvan, et sõna «kogudus» on saanud endale juba teise tähenduse.»
Siiski pole usuasjade osakond täielikult loobunud võimalusest, et usuühendus võiks kasutada oma terminit. «Uues seaduses on juba tekkinud nüansse, mis vajaksid kohendamist, muutmist ja täiendamist,» lisab Ilmo Au. «Teeme uue töörühma ning esitame käesoleva aasta lõpus valitsusele ettepanekud seaduse muutmiseks.»
Õigeusu kirikutüli lahenemine
Aprillis 2002 registreeris siseministeerium Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kiriku põhikirja, peale seda registreeriti kirik ja sellesse kuuluvad kolmkümmend kogudust. 4. oktoobril allkirjastati siseministri ja õigeusu kirikute poolt kaks kavatsuste protokolli kirikute varaliste suhete korrastamiseks.
Eesti riik andis Moskva õigeusu kiriku valdusesse ja kasutusse 18 kirikut ja kogudusemaja 50 aastaks tasuga üks kroon kuus, saades nii endale kõik hooned, mida oli taotlenud. Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirik lubas aga mitte loobuda oma õigusjärgluse nõudest.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga sõlmitud kavatsuste protokolli kohaselt andis kirik riigile tasuta kirikud ja kogudusehooned, mis olid Moskva õigeusu kiriku kasutuses. Vastutasuks renoveerib riik 28 Eesti õigeusu kirikule kuuluvat kirikut ja sakraalhoonet 35,5 miljoni krooni eest.
«Võibolla see lahendus ei ole päris see, mida üks või teine õigeusu kirik ootas, aga arvan, et mitu pinget on nüüd maha võetud,» kommenteeris Ilmo Au. Kirikutüli lahenemisest tunnistab ka Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II eelolev visiit Eestisse 7.–13. veebruarini.
Valitsuse ja kirikute ühishuvid
17. oktoobril allkirjastasid peaminister Siim Kallas ja piiskop Einar Soone Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokolli, et määratleda põhimõtted ja tegevusvaldkonnad, kus riik ja kirik omavad ühiseid huvisid ning tunnetavad ühist vastutust. Peamisteks protokollis mainitud valdkondadeks on koolitus, usundite õpetamine, sõjaväe- ja vanglakaplanaat, kriminaalpreventsioon, muinsuskaitse, vaimulikud saated ja kristlik hoolekanne.
Ilmo Au toonitab, et on väga oluline mõista, mida see dokument tegelikult kujutab: «Kuulsin ka meediast arvamust, et nüüd on justkui lepingud paigas, riik on ennast juba lepingutega sidunud, aga tegelikult ei ole. Ühishuvide protokoll määratleb ühised tegevusvaldkonnad ja üldpõhimõtted, mis on aluseks konkreetsete küsimuste lahendamisel, kas need lahendused jõuavad koostöölepinguteni, on juba iseküsimus.»
Ühishuvide protokolli sõlmimine ajendas mittekristlasi taas süüdistama riiki diskrimineerimises. Nad leidsid, et neid sunnitakse alluma kristlikule usukäsitlusele, usuõpetus on ühekülgselt luterlik ega anna ülevaadet teistest usunditest ning kirik soovib luua kaplanaati liiga paljudes riigiasutustes.
Riik aga ei välista koostööd mittekristlike usuühendustega. Mittekristlikud konfessioonid on moodustanud usuliste ühenduste ümarlaua, millel aga ei ole juriidilise isiku staatust. «Kui nad formeeruvad ükskord juriidiliseks isikuks, kui on teada, kui suur on nende liikmeskond, kui suure hulga see moodustab kogu riigi rahvastikust ja millised on need valdkonnad, kus nemad tahavad riigiga koostööd teha, siis ma ei näe mingit põhjust, miks riik ei peaks nendega koostööd tegema,» lisab Ilmo Au.
Suhted riigi, mitte erakonnaga
Siinkirjutaja näeb ühe põhjusena, miks eelmisel aastal kiriku ja riigi suhted nii jõudsalt paranesid ja mitu probleemküsimust lahenes, ka seda, et valitsuskoalitsiooni moodustasid Reformierakond ja Keskerakond, mis on olemuselt pragmaatilised ja rohkem majandusküsimustele orienteeritud parteid. Tänaseks kümme aastat siseministeeriumi usuasjade osakonnas töötanud Ilmo Au aga leiab, et kiriku ja riigi suhted on kogu selle aja jooksul järjest paranenud sõltumata sellest, millised erakonnad on moodustanud valitsuse.
Tema arvates ei tasu eelmise aasta arengutes näha ei peaministri ega mõne erakonna liginemist kirikule. «Ma ei näe ühishuvide protokollis mingit erakondlikku eesmärki, see on ikkagi riigi ja erinevate konfessioonide vahel,» leiab Ilmo Au. Ka ei tohiks tema arvates muutuda riigipoolne suhtumine siis, kui pärast Riigikogu valimisi tuleb võimule uus valitsus. «Ükskõik, milline erakond valitsuse moodustab, need põhimõtted jäävad ikkagi samaks.»
Alar Kilp

Kolm olulisemat sündmust riigi ja kiriku suhetes 2002. aastal:
kevadel Riigikogus vastuvõetud ja 1. juulil jõustunud uus kirikute ja koguduste seadus;
Moskva alluvuses oleva õigeusu kiriku registreerimine koos õigeusu kirikute varaliste suhete korrastamiseks allkirjastatud kavatsuste protokollidega;
vabariigi valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud ühiste huvide protokoll, milles määratleti põhimõtted ja tegevusvaldkonnad, kus riik ja kirik omavad ühiseid huvisid.