Inimene ei ole asjade mõõt
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 15. jaanuar 2003 Nr 2 /
«Inimene on kõigi asjade mõõt,» ütles vana-kreeka filosoof Protagoras. Tänapäeva liberaal-demokraatlikus turumajanduslikus ühiskonnas, millest parema ühiskondliku korra mudeli loomine pole Francis Fukuyama sõnul enam võimalik, on samuti dogmaks, et inimese materiaalne heaolu on ta enda teha, materiaalse viletsuse põhjus on inimeses endas.
Hiljuti näidati Eesti Televisioonis Aadu Hindi «Tuulise ranna» järgi aastakümneid tagasi vändatud filmi «Gladiaator». On küll nõukogude ajal tehtud film, kuid väga ebatavaline on näha nii realistlikku filmi, kus sisuliselt kõik peategelase püüdlused jooksevad liiva. Tal laguneb perekond, ta satub ebaõiglaselt vangi, tema noorepõlve armastatu sureb, viimaselt maha jäänud tütre jaoks satub ta isa-rolli. Hetkeks paistab kõige negatiivse järel uus algus, elul uus mõte ja uus eesmärk. Siis aga keelitavad sõbrad ta lahingusse minema (mingisuguse kollektiivse vabaduse nimel!), kus ta saab surma.
Sõja ajal mõistavad inimesed paremini, et inimene ikkagi ei ole «oma saatuse sepp ja oma õnne valaja». Muidugi, kui tarkuseks ja suutlikkuseks pidada armeeteenistusest kõrvalehoidmist (kaasaegne oma õnne sepp omab väga vähe motiive elu hinnaga kodumaad kaitsta) ja kõikide vahendite valimatut kasutamist oma heaolu kindlustamisel, siis on ka «Gladiaatori» peategelane lihtsalt Teise Eesti arhetüüp – loll ja saamatu (kuigi temagi üritas alguses oma õnne «targalt» seada otsustades abielluda jõuka, mitte armastatud naisega).
Kaasaegne müüt ütleb, et kõigil on võrdsed võimalused, kust kõik elus edasi toimuv on inimese enda teha. Tuleb teha kõvasti tööd, vältida laiskust, liigset viina ja teatud elukutseid (med-õe või kooliõpetaja amet rikkaks ei tee) ning ametialast karjääri ei tohi ohustada lapsed ega moraal (näiteks ligimesearmastus, mis on midagi enamat kui vaid hirm seaduse eiramisest tuleneva karistuse ees).
Selles müüdis võib jääda oma koht ka Jumalale. Öeldakse ju, et Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Inimene seab oma sihid ja valib vahendid ning Jumal aitab kaasa. Aga see jääb vaid müüdiks. Surnud hobust ei pane liikuma ülistus ega peks, ka siis, kui näib et vaid «loll» ei usu, et just sellise hobusega saab ja peab sõitma. Nii nagu inimestel pole võrdseid võimalusi ega sama lähtepositsiooni, ei ole inimese mõõduks tema enda tulemused materiaalse heaolu saavutamisel. Mõõdu inimestele annab Jumal.
Nii rikaste kui vaeste sissetuleku tase on lisaks endi pingutustele suurel määral poliitilise kokkuleppe küsimus (maksustamist puudutavad seadused). Ideaalset õiglust töö, palga ja maksude osas ei suudeta ilmselt maa peal üksmeelselt sõnastada ega ka saavutada, kuid inimesed peaksid siiski ära tundma vaesemate või rikkamate liigselt ebaõiglase kohtlemise ning leidma viise ebaõigluse vähendamiseks.
Elu võib olla veelgi ebaõiglasem, kui ta on täna, aga ka vastupidi…
Alar Kilp