Võim ja narratiiv

«Riik _ see olen mina», väitis elegantselt päikeseline Louis XII, kui temalt oodati seisukohta üksikinimese rollist ühiskonnas. Sellega kinnitas ta kehtivat võimumonopoli, mis tulenes reeglistatud maailmakorrast ja kindlast hierarhiavertikaalist.
Võim on alati paelunud ja selle kindlustamiseks on kujundatud veendumuslikke süsteeme alates religioossetest uskumustest poliitilise manipuleerimiseni välja. Valimiste eel sobib Päikesekuninga tsiteerimine päris hästi. Küll selle vahega, et täna väidab iga võimulemb, et «riik _ see on valija». Paraku on see väide tõene ja sellel baseerub kogu meie riigikorraldus.
Kui küsida neilt, kes pikemat aega võimu juures olnud, kas võim on magus, vastavad nad usutavasti eitavalt. Võimu omapära seisneb pigem mitte võimaluses kahmata mammonat, vaid võimaluses legaalselt kasutada võimuga kaasnevat narratiivi ehk rääkida võimu keelt. See on alateadlik soov olla võimupreester. Soov jutlustada, soov luua parteiline kogudus. Soov olla jumalale lähemal. Kahjuks küll bütsantslikult tsesaropapistlikul (kiriku juhtimine riigipea poolt _ toim) moel, aga asi seegi.
Võimuküsimused pole tundmatud kirikulegi. Kirikuriigi, võimu ja seda võimu kinnitava jutluse pärand pole vaid jutluseraamatu kolletavatel lehekülgedel, vaid see on kogu tõekuulutusliku jutluseõpetuse sisemine iva. Võim on ju vägi. Kahju ainult, et tihti unustatakse väeõpetuse sakramentaalne loomus ning piirdutakse vaid jutustusega väest.
Üleloomulikku väge ei saa aga jutustada, seda tuleb elada. Ajalooline kirik tunneb perioode, kus kord rohkem jutustatakse ja vähem elatakse ning vastupidi. Võta siis kinni, kumb neist on parem.
Nii mõnigi küsib täna, et milline aeg on kirikuajaloos olnud kõige olulisem. See küsimus pole sugugi lihtne, sest vastates peame olema eelkõige kiretud ajaloolased ja vähem emotsionaalsed usuvennad. Sellele on tõesti keeruline vastata, kuna periood, mis tõi meieni näiteks skolastilise filosoofia, tõi meieni ristisõdade koledused. Gregooriuse koraali tekkega koos tunneb ajalugu arianismi (kristlik usuvool 4._7. saj, mille järgi Kristus pole Jumalaga samane, vaid ajalik ja loodud _ toim) julma väljajuurimist ja Peetruse katedraali nauditavad rikkused tulid koos Tetzeli liialdustega indulgentside tõlgendusel. Mida suurem oli kirikuriik, seda vägevam oli võimunarratiiv ja seda suuremad olid tema ihu rebestavad vastuolud. Ja samas, mida suurem tema vägi, seda vastuolulisemad olid selle väe säilitamise meetodid.
Valimistele vastu minnes peame kirikuliste ja tublide kristlastena, kellele on tuttav nii sõna kui ka vägi, aitama meie poliitikuid jõudma kirikusse, kus nad võiksid saada oma sõnadele juurde sakramentaalset sisu. Ühendagem oma palved eelolevatel nädalatel poliitikute eest, kes juba tunnevad sõna, kuid veel ei tunne väge.
Jaan Tepp