Religioon elutöö osana

Väga palju on arutletud, mis iseloomustab eestlase usku. Näiteks möödunud nädalal toimunud Tartu Teoloogia Akadeemia juubelikonverents oli pühendatud eestlaste religioossusele minevikus, olevikus ja tulevikus. Samas on selles küsimuses ülimalt raske üksmeelt leida ning erinevad, kohati vastandlikud seisukohad eestlaste usklikkusest eksisteerivad kõrvuti edasi.
Erinevatele järeldustele jõudvat eestlaste usu käsitlust võime jälgida läbi ajaloo. Liivimaa kroonik Henrik kirjeldab meie esivanemaid kangete paganatena, jesuiit Possevino räägib seevastu 1585. aastast pärinevas kirjas Mantova hertsoginnale eestlastest kui ülivagadest kristlastest, Karl Ernst von Baer on eestlaste vaimsuse suhtes skeptiline. Hilisemal ajal on eestlaste usulisi kalduvusi püüdnud mõjukamalt lahti mõtestada Uku Masing, aga ka Eduard Tennmann, Karl Kaups, Oskar Loorits jpt. Lisandunud on uued ideed: eestlaste maailmatunnetuses on leitud palju kokkupuuteid budismiga, taoismiga, meie põhiseaduse usupõhimõtetes on kutsutud järgima isegi kauge Jaapani eeskuju.
Otsides eespool nimetatud käsitluste ühisosa, võib tähele panna, et ükski neist seisukohtadest ei saa mööda talupoeglikust ratsionalismist, ilmnegu see siis religiooni enda kasuks käänava rehepaplusena või vennastekogudusliku vagadusena.
Möödunud nädala lõpus selgus, et üheks Eesti Vabariigi kultuuripreemia saajaks elutöö eest oli kirjanik Hando Runnel. Usun, et nii mõnelegi usuinimesele seondub eesti luule eelkõige tema nimega. Religioossete teemade käsitluselt iseloomustab Runneli luulet talupoeglik maalähedus, mis pole usuvaenulik, vaid mõistev, hindav ja analüüsiv. Nii nagu omaaegne taluperemees, kes küll ise teatud puhkudel kirikusse ei jõudnud, kuid oma elu ja perekonna olulisi sündmusi ilma usu ja kirikuta ette ei kujutanud. Ka ühiskondlikus elus nägi selline maailmakäsitlus usule olulist osa – Hando Runneli puhul võis see väljenduda aktiivses kaasabis usuteaduskonna loomisel.
Hando Runnelile mõeldes tuleb veel kord tõdeda, et rahva tõelised suurkujud ei saa religioossetest teemadest vaikides mööda minna. Hando Runneli puhul väljendub see peale luuleloomingu kindlasti ka Ilmamaa kirjastuse peatoimetajaks olemises ja «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud usulistes raamatutes: näiteks Uku Masingu, Jaan Puhveli, Linnart Mälli jt teostes. Meie usuline kirjandus oleks nendeta tunduvalt vaesem. Veel vaesem oleks meie usuelu ilma Hando Runneli suguste suurmeesteta.
Toomas Jürgenstein