Pühakodade riiklik programm

Vana valitsus kiitis veel enne lahkumist 18. märtsil heaks riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng».
Allolevalt peatun väga lühidalt sellel, kuidas programm sündis ja mis on selle sisu. Vabariigi valitsuse ja EELK vahelise koostöö arendamiseks moodustatud asjatundjate komisjoni koosolekul 30. novembril 2000 esitas kultuuriväärtuste alakomisjon ettepaneku algatada riiklik programm sakraalhoonete päästmiseks. Muinsuskaitse ja kiriku ühine mure oli ja on tänagi, kuidas säilitada ja arendada kultuurilooliselt hindamatuid aardeid.
21. veebruaril 2001 moodustas kultuuriministeeriumi kantsler töögrupi, kes pidi sama aasta 10. septembriks ette valmistama valitsusele arutamiseks programmi lähtekohad. Konfessioonidele saadeti küsimustik-tabelid kirikute restaureerimisvajaduste ning tehtud investeeringute kohta. Eestis on orienteeruvalt 450 pühakoda. Ankeedi täitis eri konfessioonide 191 kogudust. Kahjuks ei esitanud mitu kogudust andmeid. Orienteeruvaks investeeringute vajaduseks kujunes esimeses etapis ca 580 miljonit krooni.
Eeltöö oli hea ja valitsus moodustas möödunud aasta 16. aprillil keerulise nimega programmi «Kirikute (pühakodade) kultuurilooline säilitamine ja areng» väljatöötamiseks asjatundjate komisjoni koosseisus Anton Pärn, Ilmo Au, Mehis Helme, Ruudi Leinus, Olev Liivik, Andres Nõlve, Ülo Puustak ja Juta Viljus. Koordinaatoriks kutsuti Juhan Kilumets ja eksperdiks Tiit Salumäe. Komisjon pidi programmi üle andma 31. detsembril 2002. Töögrupp sai täiendavalt taotlusi ja kontakt loodi 225 kogudusega.
Valminud ja nüüdseks heaks kiidetud programm on kirjas 123 leheküljel, lugeda saab seda internetis kultuuriministeeriumi koduleheküljelt. Sissejuhatuses on kirjas, et riik tunnustab kõigi konfessioonide ja kirikute tegevust ühiskonna normaalseks toimimiseks vajaliku eetilise õhkkonna loomisel ning näeb kirikus partnerit kultuurialaseks koostööks. «Kirikud on ajaloo ja kultuuri üks tähtsamaid valdkondi, mis on kujundanud nii füüsilist keskkonda, kuid veelgi enam ühiskonna kui terviku vaimsust. Kirikuhooned domineerivad nii linnasiluetis kui loodusmaastikul, nad on keskused, mille ümber on sajandeid koondunud elu. Kirikud on vaimse tegevuse keskpunktis, mõjutades inimest kõige laiemas mõttes. Kirik on kujunemas taas oluliseks kontserdipaigaks. Kirikukoorid ja seltside ning ühingute koorid toovad kirikute kaudu muusika ka kõige kaugemasse metsakülla. Orelite taastamine ja kirikutes paremate kontsertvõimaluste loomine ei saa olla ainult koguduste mure.» Nimetatakse ka kiriku sotsiaaltööd, rolli hariduse kandjana ja kirikuturismi.
Programmis on järgmised alajaotused: sotsiaalne, majanduslik ja regionaalpoliitiline tähtsus; kava ja maksumus; teaduskülje arendamine; restaureerimine-konserveerimine; publitseerimine ja populariseerimine; kirikute sisustus nagu altarid ja kantslid, pingistikud, rõdud, mööbel jm interjöörielemendid; maalid; skulptuurid; graafika; ikoonid; epitaafid ja hauamonumendid; lühtrid ja küünlajalad; sakraalesemed; vitraažid; tekstiilid; raamatud; kellad; orelid; kirikuaiad.
Programmi kogumaksumuseks on kümne aasta jooksul 700 miljonit krooni. 2003. a on ettevalmistatav aasta. Programmil on oma ohud, ennekõike alafinantseerimine, aga ka kvalifitseeritud teostajate vähesus.
Programmist loeme: «Pühakojad moodustavad meie arhitektuuripärandi ühe väärtuslikuma osa, seda nii keskaegsete kirikute kui ka hilisematel perioodidel loodud kõrgtasemel sakraalarhitektuuri osas. Meie ajaloo ja kultuuri kandjatena on nad kujundanud nii füüsilist keskkonda kui ka ühiskonna kui terviku vaimsust. /—/ Riikliku programmi üks olulisi tahke on kogukonna ja erinevate huvigruppide kaasamine kultuuripärandi kaitsmisel ja väärtustamisel. Pühakodades elluviidav haridus- ja kultuuritöö, tegelemine nii noorte kui vanuritega hoiab sotsiaalset sidusust ja paikkondlikke kultuuritraditsioone. Samas võib pühakoda olla muuseum, turismiobjekt ning läbi selle tööandjana paiga majandusliku tegevuse elavdaja.»
Tahan väga soovida, et Jumala abiga nii meie kirikul, uuel valitsusel ja kogu rahval oleks ühine tahtmine teoks teha alustatud ja heaks kiidetud programmi.
Tiit Salumäe, assessor