Meediakeskuse lahkumine

Seoses välistoetaja äralangemisega pidas Eesti Luterliku Tunni Teenistuse (ELTT) juhatus mai lõpus vajalikuks lõpetada meediakeskuse tegevus senisel kujul ning 11. juunil toimunud ELTTi erakorraline üldkoosolek otsustas sisse anda likvideerimistaotluse. 1997. aastast järjepidevalt paljude inimeste koju usulisi analüüse, mõtisklusi ja infot toonud organisatsioon lõpetas oma tegevuse.
Ma ei ole pealt näinud ELTTi sündi, küll aga meediakeskuse sisulise töö käivitamist. Sellest ajast meenub eelkõige tegijate mõnetine ebakindlus, oskamatus ja kahtlus, mida aitas leevendada direktor Ene Pilliroo tark ning taktitundeline optimism. Üllatavalt ruttu käivitusid erinevad töösuunad, tekkis viljakas dialoog paljude kirikutega ja saavutati stabiilne koht üldises meediapildis.
Samas ei olnud ELTTist kunagi eriti palju kuulda: ei olnud skandaale, organisatsioon ei paistnud silma suure agressiivsuse või asjatundmatusega jne. Ehk kõige paremini iseloomustab niisugust tööstiili ELTTi juhatuse esimehe Jüri Ehasalu poolt meediakeskuse viienda hooaja hakul öeldu: «Rahulikus ja tasakaalukas religiooniteemade käsitluses näengi luterliku tunni eripära.»
Selles rahulikus ja tasakaalukas usuteemade vahenduses olid ühendatud mitme Tartu ülikooli usuteaduskonna ja Usuteaduse Instituudi õppejõu mõtted, Evald Saagi elutarkus ja Mikk Sarve rahvalikkus, Veiko Vihuri ja Enn Auksmanni erinevate nurkade alt lähtuv tänapäeva kirikuelu analüüs jne. Samm-sammult kasvasid religioossed teemad orgaaniliseks osaks üldises ilmalikus meedias ja sellega seoses ka osaks iga meediakanaleid kasutava inimese elus.
Just niisuguses tagasihoidlikus, kuid kindlas religiooni teadvustamises täisväärtusliku elu osana näen ELTTi üht peamist teenet. Usun, et ELTTi poolt ilmalikku meediasse sissetöötatud programmid ei jää tühjaks. Küllap tunnetavad vastavate väljaannete või kanalite juhid käsitletud teemade vajalikkust ning hakkavad neile omalt poolt asendusi otsima.
Mõeldes veel tagasi ELTTi üldisele rollile, tuli mul esimese ilmestava sümbolina meelde eesti rahvajutt mõisahobuse ja taluhobuse võidujooksust. Algul tegi mõisahobune taluhobusele mitu tiiru sisse, kuid väsis siis ning katkestas varsti jooksu.
Näeksin luterlikku tundi stabiilse taluhobusena, kelle haritud põllult koristatud kaeru mõisahobune tallis krõmpsutab. Just tänu taluhobusele on mõisahobusel hea võimalus vahel meedia esiplaanil vilksatada. Pikemat pingutust nõudvas võidujooksus jääb ta aga taluhobusele alla.
Toomas Jürgenstein